Pildirida

bea2
Praeguseks on kõik taimed juba mulda istutatud aga oma toidu kasvatamine on mulle nii-nii südamelähedane. Istutasn suvikõrvitsaid, butternut kõrvitsaid, kapsast, porgandit, tomatit, bok choi-d, tüümiani, erinevaid lilli…
bea3
Bottle trees

bea5

bea6

bea8

bea9

bea10

bea11

bea12

bea13

bea14

bea15

bea16

bea17

bea18

bea19

bea20

bea21

bea22

bea23

bea1
Leidsime “prügimäepoest” sellise ilusa originaalmaali ja tõime ta odava raha eest koju. 

bea

bea4bea7

Advertisements

Elu keset metsa, soola ja mägesid

 

konn1

 

konn3

 

konn53

 

lake1

lake2

lake3

lake4

lake8

lake6

lake5

lake7

lake9

lake11

Unistus Sunshine Coasti/Noosa piirkonnas elamisest oli meis püsinud juba päris kaua aega, kuni lõpuks enam ei viitsinud ainult unistada vaid pakkisimegi merekonteineri oma kodinatega kokku, hakkasime kohaliku soov.ee rendikuulutusi  vaatama ja leidsime ühe koha. Ökoküla ja puha. Pikka juttu sellest ei tule, sest kuigi telefonikõned, pildid ja eelnev tunne olid kõik spot on, siis kohale sõites oli kohe aru saada, et end elamas me seal kindlasti ei näe. Läks natuke aega mööda, kui tuli uus koht pakkumisele, ja kuigi pildid ja jutt tekitasid tunde, et “siia me kuulume”, siis lootusi me üles ikkagi ei seadnud. Mina olin sel ajal üldse veel Eestis, seega kaasa ei saanud ma minna. Lõpuks Brock helistas mulle ja ütles midagi taolist, et “sa ilmselt ei usu mind aga see on PÄRISELT ideaalne” 😀 Ma uskusin küll ja säilitasin seda usku seni, kuni ma sinna kohale jõudsin. Eks olete ise ka kogenud, et mõni koht on nii-nii tuttav ja kodune, isegi kui see on esimene kord seal olla. Omanikud on hästi toredad, keskkonnateadlikud ja loomasõbrad veel pealekauba. Nemad elavad siis ülakorrusel ja meie alumisel.

tincan4

tincan

sun232

sun92

sun199

sun70

sun32

sun22

sun52

p53

sun12

p4

p2p34

sun3

sun1

notsu

p1

sun44

sun43

sun42

sun71

Ühel nädalavahetusel orus veesuusatades polnud meil üldse levi, seega kõndisin mäe otsa, et emale elumärke ilmutada. Sain paar sõnumit ära saata, kui järsku oli teledoni ekraan must ja tööle see enam ei läinud. Viisin selle siis paar päeva hiljem parandusse, kust öeldi, et ekraan on mingi tähtsa sensori peal mõranenud. Kuna  hakkasime järgmisel päeval kolima, siis sinna parandusse ma telefoni ei jätnud. Ja sealtmaalt algas mu aju nähtav areng, kuna olin nädal aega täiesti uues piirkonnas üksi, ilma telefoni ja GPSita ning juba põhimõtte pärast ei tormanud ma uut ostma. Kus on toidupood? kus on kaltsukad? kus on aianduspood? kus on head rannad? kuidas koju tagasi saada? Kus on telefoniparandus? Ei jäänud muud üle, kui vaatasin läpakast enne kaarti, püüdes meelde jätta kõk need ringteed, käänakud, sillad ning tänavanimed. Nagu uus dimensioon oleks minu ees lahti rullunud- ma jälgisin silte, märke, küsisin inimestelt kella ning kus see ja see koht on, leidsin ekseldes megatoredaid kaltsukaid ja ilusaid parke ning jõgesid. Igatahes- telefon sai parandusse viidud, kuid kohe tekkisid sellega seoses uued probleemid- küll telliti vale ekraan, siis tuli uus ekraan Sydney’st kohale alles nädalaga, siis tuli välja, et uus ekraan on pea sada dollarit kallim, kui ma maksin, ning siis tuli vaikus. Ühepäeva parandusest oli märkamatult saanud pea 3 nädalat. Lõpuks sõitsin sinna uuesti kohale, et see telefonike sealt lihtsalt ära tuua, parandatud või mitte. Mulle anti teada, et ekraani vahetati KAKS korda, ehk siis nad raiskasid pea 400dollarit, et telefonile elu sisse puhuda, kuni alumine põhiekraan otsustas kõik need ekraanid lõhkuda ning justkui plahvatas seestpoolt. Mis seal ikka. Nüüd on möödas juba päris pikk aeg, ma pole endiselt endale telefoni soetanud, kuid mis peamine- ma olen elus! ma tean alati, kuidas koju tagasi saada, ma tean, kus on parimad toidu/köögivilja/puuviljapoed, ma tean kus on kõige paremad taaskasutuspoed, kõige inimvaesemad rannad, kõige armsamad vintage-kohvikud ja mis minu jaoks hetkel peamine- ma naudin niiiii täiega hetkes olemist. Kes varem märkas, siis mu instagrami-story’d andsid alati märku, mida ma teen ja kus ma olen. Selle asemel kannan ma nüüd kaasas kaamerat ja vaatan/töötlen neid pilte, kui mul pole parasjagu midagi muud teha. Eks ta ole, telefoni olemasolu oleks tõsiselt vajalik hädajuhtude puhul, eriti siin, kus ei tea kunagi, milline madu, hai või millimallikas mind pureda otsustab 😀 aga samas pole ma ka nii erak, et vaid inimtühjades kohtades käin ja teisi kodanikke väldin. Ma üritan mitte kurja endale kaela tõmmata 😀

tincan5

tincan6

tincan7

tincan8

tincan9

tincan10

tincan11

tincan12

tincan13

Mida ma veel olen märganud-  ilma telefonita tekib päeva palju rohkem aega. Järsku olen ma läbi lugenud kõik raamatud, mis on “ootel” seisnud, kuna mul pole lihtsalt aega olnud. Mul on aega tähti vaadata, trenni teha, istutada-kasvatada-aeda harida, õmmelda, koristada, jalutada, kokata… Mida ma tegin muidugi enne ka, kuid ei tundnud neist nii palju rõõmu. Mul on tunne, et praegusel ajastul, kui kõike peab saama kiiremini-paremini-edukamalt-teistest üle sõites on mu praegune eluviis täiesti mõistetamatu 😀 Aeglane kulgeja vist. Aga me oleme täiesti rahul.

xx Jane

Enesekindlus/enese ette ehitatud kindlus?

Once we believe in ourselves, we can risk curiosity, wonder, spontaneous delight, or any experience that reveals the human spirit. – E.E. Cummings

DSC_1059
Kerlyn, Sügis 18′

Panen kohe kirja, et räägin siin vaid enda kogemusest, vaatlustest ning kõigest endale arusaadavast ja arusaamatust. Enesekindlusega on mul kehvad lood ja ehk kõrvalt vaadates ei olegi sellest eriti aru saada. Ja tegelikult see tekitab veel eriti veidra olukorra, kuna minu puhul on enesekindlusest puudu suulises väljenduses, olgu see siis avalikus ringis küsimuste esitamine, oma arvamuse avaldamine, eriti eriti aga veel laulmine, just siis, kui olen enda arvates ümbritsetud üpris intelligentsete inimestega. Miks veider? Sest seni pole veel keegi (ehk julgenud) mulle öelda, et ma paistan väga ebakindel mida iganes ma ka ei teeks.  Kuid antud olukorras on mängus suuresti hirm teiste hinnangute ees- ehk siis tundub, et probleem tuleb eikuskilt- ma ei saa ju eeldada ka, et kõik valetavad mulle, kui jagavad heakskiitu või nõusolekut mu väljendustele- seega ei ole asi negatiivsetes hinnangutes vaid ainult hirmust nende ees. Ja veel positiivsemal noodil- isegi kui olengi milleski eriti s*tt, mida mulle siiski teha meeldib, siis lähedased ikka kannatavad välja ja ei murra mu oksakest, kus istun, sugupuult! 😀

Aga kust tulevad hirmud? Ma isegi ei tea, kas ma olen sellest üldse siin blogis kirjutanud, aga mul on elus nii palju vedanud, et ma ei ole kunagi pidevat kiusamist omavanuste poolt pidanud taluma. Tagasivaates aga saan öelda, küll tuli seda ette minust palju vanema suguseltsi poolt, kelleks mitmed juhtusid olema koolis mu õpetajad. Algselt tahtsin panna õpetajad jutumärkidesse, kuna olen siiani veendumusel, et mõned inimesed võiks sellest ametinimetusest ainult unistada, mitte reaalselt kanda aga siis lõi see teadmine ikka pähe, et õpetaja võib olla ja tavaliselt ongi iga inimene mu elus, seega ma jätan selle vastukiusamise hetkel teadlikult tegemata. Tol ajal ma ei saanud mõne olukorra tõsidusest täielikult aru, kuid pidevad unenäod ning mälupildid toovad emotsionaalselt läbielatut ikka ja jälle tugevalt pinnale. Taaskord, ei ole mõtet nimetada nimesid ning isegi olukordi, sest sellises väikses kogukonnas on suhteliselt kerge tekitada kuulujutte ning määrida nimesid. Aga kuidas on see seotud ebakindlusega, millega ma enne juttu alustasin?

Olen teadlik, et minusuguseid emotsionaalseid olukordade vaatlejaid ja hindajaid nimetatakse ikka ja jälle lumehelbekeste põlvkonnaks kuid samas olen ma ka nüüdseks kindel, et tänapäeva lastega EI SAAGI enam nii, nagu sai 10-20 aastat tagasi. Need viisid ei tööta enam mitte kellegi hüvanguks, vaid pidurdavad terve inimkonna arengut elutervete vaadete ning jätkusuutliku eluviisi poole. Lapsed, noored ning ka täiskasvanud, kes tahavad teistmoodi teha, kui praegune kooli- ning ühiskonnasüsteem ette näeb (ja siin on vahe- kes TAHAVAD teha ja kes EI viitsi ega taha midagi teha), naerdakse üsna kiiresti välja. Lõpuks muidugi, kui iseend täielikult selles kaoses ära ei kaotata, tõestavad need lapsed ja noored, et neil oli õigus after all. Ja tegelikult ei ole “õige” olemises midagi püha, pigem on murekoht selles, et isegi ei taheta kuulda ega mõista teistmoodi võimalusi. Räägin hetkel suhteliselt pinnapealselt, kuna ei taha või ei ole veel valmis oma konkreetseid näiteid mängu tooma ning neid uuesti läbi elama. Ma ei taha kõlada, nagu ma oleks tohutult victimized, sest ma ei ole kuid ausalt öeldes olen ma pettunud, et mul ei olnud 7-aastaselt, kui mind kooli saadeti, valikuvõimalust. Ja et ma järgmised 10 aastat ei saanud ka aru, et mul oli valikuvõimalus. Valikuvõimalus, et olla ümbritsetud mõistvate ning arengut toetavate inimestega.

See tekitab ebakindlust, kui juba väiksest saati on oma vaated ja arvamused keskkonnast, inimeste käitumisest, õigest ja valest, rõõmust ja kurbusest ning keegi EI TAHA neid kuulda, veel vähem anda sulle isegi tillukest võimalust, et oma sisemaailma kuuldavaks teha, sest kuidas saab ühel väikesel inimolendil üldse selles peakolus midagi loogilist ning inimlikku või südamlikku peituda. Üks killuke mälestustest ka siia, kui mingis algklassis oli ilus oktoobrikuu ning justkui eikusagilt hakkas maale langema imelisi valgeid lumehelbeid ning kõik elevil lapsed vaatasid seda sadu, pupillid 10x suuremad kui muidu, tahtsid akna keset tundi lahti teha, et paar helvest oma sooja pihku püüda. Selle asemel kästi pilk pöörata tahvlile ning kõik salaja õue piidlejaid karistati karmi sõnavooga, lubati ka klassist välja saata. Tagantjärgi tahaks ju karjuda, et LUBA see 5 minutit rõõmule ning uue hooaja algusele. Miks looduserütmid on justkui mingi suvaline nähtus meie elus, mis ei oma mingit tähtsust? Üks hetk ning nõme õpetaja, okei. Aga korrutame need väikesed ning veidi nõmedad hetked mitme korraga nädalas, mitme korraga kuus ning seda 12ne aasta jooksul. Jaa, kodust tuleb põhiline kasvatus ning tunnetus õige ning vale vahel, kuid ülejäänud aeg ongi justkui mingisugune olelusvõitlus, kaalumine, kas on üldse mõtet oma suud lahti teha või pigem olla iseenda sees lukus, iseenda sees, kus kõik on nii tuttav ning keegi ei keela, käsuta, targuta…

seni kuni

oled 22 ja iseenda sees lukus olles kuuled neidsamu hääli, mida oled püüdnud kaua aega vaigistada. Ja saad aru, et programmeerimine on toiminud. Ja it’s all up to you, kas tahad selle hääle vang edasi olla või lased need sääsepininad lõplikult minema ja teed selle frigging suu lahti ja räägid enda tõtt ilma kaitsemüüri ette ehitamata. Ja laulad. Ja karjud kui vaja. Sest sul on LUBA seda teha ja sa ei võlgne oma vagura lambukese isiksust MITTE KELLELEGI. Isegi kui keegi on sulle öelnud, et sa ei oska ja ei ole väärt. Et sa ei jõua kuhugile, elades nii, nagu elad. On ya face, hääled. Aitäh, et olite ja mulle järjekordse väärtusliku õppetunni andsite, kuid teie aeg on läbi.

Kes iganes ja kus iganes sa oled (see on ka sõnum mulle endale)- ma loodan südamest, et sul on julgust ja jõudu jääda iseendaks, isegi kui tundub, et mitte keegi seda ei soovi ega soosi. You got the permission from the Universe.

xx Jane

 

 

 

Suvi 2018

Teen ühe väikese tagasiviske juulikuusse, kui kirjutasin luuletuse erakordselt kuumast suvest Eestis.

Sajandi Suvi

Ärgates jo õhk sinine,

Lõõtsutab varjus päevakoer

Maal ära ehmund inime-

Suvi Eestis esimest korda soe

Tuhat rohelise varjundit aasal

Parme jalal rohkem kui bussijaamas

Jääkülma kaevuvee kaasa haaran

muidu suren, olgu see mul igal pool kaasas

AGA sajandi suve kuumus ei ületa

armastust, mis südames palavam

Sel aastal juulikuu on meil lumeta

koer haugub, kuid edasi veereb karavan.

 

See suvi oli minu jaoks tohutult eriline selle poolest, et lõpuks ometi tundsin rahu selles, mida mulle kõige enam meeldis teha- looduses olla, päikeseloojanguid vaadata, kirjutada, aias toimetada ja hoidistada, olla üksi, tutvustada kallimale Eestimaad, pildistada, käia kontserditel, vaadata oma tähistaevast, käia oma kasepuu juures, korjata seeni, mille liigivalik varieerus iga päev, suheldes ravimtaimedega ning neid korjates ja kuivatades, veeta enamus päevast kaelani tiigivees, viia koeri ja ennast jalutama, süüa vaid seda, mis loodus parasjagu andis, lugeda tohutul hulgal raamatuid, kohtuda kõige paremate sõpradega ning lõkke ääres üksteisele aega enda sisse vaatamiseks andes, joonistades, jälgides ainsat pilve erksinises taevas haihtumas, käia oma kivi peal loodusega suhtlemas, kuulates kõige paremat muusikat, olles iseendas iseendana täielikult kohal.

Mitte eriti kaua aega tagasi kirjutasin päevikusse sellised read:

Esimest korda

kui tundsin, et saan hingata

oli teises Maailmas

võõras keeles

troopilises kuumas

ÜKSI

iseendaga üksi

Ja ma sain hingata, ma sain vabaks

iseenda omaks

Ei olnud mind ühiskonnale, hirmule, vanematele, sõpradele

ei kellelegi

olin iseendale. vaid endale

Ja nii sain ma lõpuks hingata. (J.V ’18)

 Aga ma saan nüüd sedasama siin ka öelda. Sest tegelikult ei ole mingit vahet, kus Maailma otsas olla. Oma hing, mõistus ja süda on ikkagi need tegelased, kes seda kõike välisega kipuvad seostama kuid meie Olemus on olemus siin ja praegu- alati sama, muudkui õppides, kuid kes igatseb ainult armastuse ja valguse poole. Väline keskkond kipub meid mõjutama küll, kuid tegelikult kui oleme otsustanud olla õnnelikud, käia oma teel ja olla oma elus KOHAL, siis ei loe, kas oleme Eestis või Uus-Meremaal (kuigi jah- mäed. Nemad teevad mind tohutult õnnelikuks küll.) Mida sellega öelda tahan, on see, et reisimine on üks kuldaväärt eluviis ja see kipub olema üks nendest kogemustest, mida me kunagi ei kahetse, kuid reisimine algeesmärk peakski olema õppimine, mitte põgenemine. Kuigi- kui lõpuks ikkagi mõistan, et põgenesin, sellest õpin ja minna lasen, on seegi õppetund. Elu on kool ja mäng üheskoos.

 

Varsti jälle xx

Jane

NEW ZEALAND II

 

Palju kirjutama ei hakanud, küll lisasin pea sada pilti nii NZ I kui ka siia. Nautige 🙂DSC_0479Iga reisi ajal olen endale öelnud, et see riik ongi see, kus ma igavesti elada tahaksin. Ja siis lähen järgmisele reisile ja ütlen sedasama. Ja nii juba.. päris palju kordi. Ma pole siiamaani kokku lugenud, kus ma käinud olen, sest ma ei tea, kas see läks viieaastasena reisi alla kirja, kui Petseris jäätist käisime emaga ostmas või teel Saksamaale Taanist läbi sõitsime või mu passis on Singapuri tempel, kuigi lennujaamast ma kaugemale ei jõudnudki? Ilmselt pole vahet ka, kogu mälestusi, mitte numbreid 😀

Ja siis me läksime Uus-Meremaale. Ausalt, taevas läks selgeks, aeg peatus ja kõrgemad väed  koputasid õlale, et see ongi see, kus ma võiksin oma igaviku veeta. Olgu, see oli mu peas vaid nii, sest reaalsuses sadas meile lagipähe rahet, airBnBi perenaine ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ei tahtnud meid tuppa lasta, rendiautole sõideti esimesel päeval tagant sisse, mis kõlas küll 5 korda hullemini, kui asjad tegelikult olid ja müstilisel kombel ei töötanud üheski poes meie kolm pangakaarti. Hiljem saime muidugi aru, et pidime krediidiga ostma, mitte “savings”ite alt. Olime sealset ilma eos alahinnanud, sest maandusime plätude ja mina rannakleidiga. Väljas oli kolm kraadi. Kiire käik Red Crossi kaltsukasse parandas olukorda tunduvalt. Ja siis kutsus Vass meid sauna, mis päästis minu usu eestlaste lahkusesse ja samas ka mu jäätunud kehaosad. Leidis ta ka meile antud ööks põranda, kus magada, mille eest me oleme igavesti tänulikud!!

DSC_0487

Läksime reisile plaanideta, nagu seda alati teinud oleme ja mis on tõestatult parim viis rändamiseks (viidet panna ei saa, ainult kogemusi). Marsruudi leidmine polnud väga raske, sest lõunasaar on väga-väga mägine ning palju võimalusi off-road’il sõitmiseks polnudki. Pooled ööd magasime minu kaasavõetud swag’is, mis on magamiskott-telk-madrats 3in1. Lennujaamas võeti see meil käest ära, sest biosecurity risk on siin- kui sealmaal väga tõsine teema. Kõik otsiti läbi ning väidetavalt nad leidsid teki alt ühe mardika, kelle nad kohapeal lömastasid. Vaene mardikas, kes polnud mitte milleski süüdi. Austraaliasse tagasitulles ei maininud me enam kellelegi, et meil on telkimisvarustus kaasas, nii tohutu ajakulu väikestest asjadest 😀

Ühel õhtul leidsime männimetsa, kus lõket teha ja end ööks sisse seada. Ma ei tea miks, aga mul võttis umbes 4 tundi, et und saada ja kui see juhtus, ärkasin üles kõige võikama karje tõttu, mis ma oma elus kuulnud olen. Otse minu kõrval. Kui see jätkus järgnevad kolm tundi, hakkasin juba häälega harjuma, teadmata, kes see oli. Karjusin eluka peale omakorda, mis ajas ta veel rohkem närvi. Järgmisel päeval googeldades selgus, et tegu oli (o)possumiga, kellele me mingil põhjusel ei meeldinud.

DSC_0494DSC_0495DSC_0542

Aga Uus-Meremaa lõunasaar on nagu muinasjutt. Taimed, loomad ja mõned linnud on Eesti omadega nii sarnased/identsed. Kasepuud, tammed, pihlakad, lambatatikad, metsvaarikad, kärbseseened, siilid ja sammal tekitasid tunde nagu oleksingi Eestis, mis on läbi teinud tarkvarauuenduse kõrgete mägede, sinise vee ning sõbralike inimeste näol. Väga raske on teel silma peal hoida, kui iga võimalik vaade naelutab paigale ja võtab sõnad suust ära. Ma arvan, et järgmisena vaatame põhjasaare ka üle ja siis läheme jälle lõunasse ja… ilmselt jääme sinna elama 😀 Tegelikult ei ole plaani  veel paikseks jääda, sest nii palju ideid vajavad veel läbielamist.

DSC_0567DSC_0569DSC_0571DSC_0575DSC_0582DSC_0585DSC_0598DSC_0610

Kõige eredamalt jäid meelde meie Queenstown’is tehtud kaljuhüpped. Ma kardan tohutult kohti, kust ma võin alla kukkuda, väldin igal võimalusel vettehüppeid isegi madalatelt pukkidelt ja kui end kuskile äärele ukerdan, siis ikka nii, et iga sõrme- ja varbaküüs hoiab end klammerdunult maa küljes kinni. Ja siis me läksime maailma kõrgeimale kaljuhüppeplatformile ja küsisin, mis nende kõige õudsemad hüppestiilid on. Esimene kord hüppasime koos Brockiga selg ees. Ei teadnud eriti, mida oodata, aga kui me alla kukkusime, siis käis terve elu silme eest läbi ja ei uskunud, et see nii hirmus  võiks olla. Kutid küsisid, kas keegi tahab teist korda hüpata, ning kurat mu sees sosistas, et mine!! Küsisin, kas saab veel hirmsamaks minna ning muidugi sai, hoidsin oma käsi selja taga kinniseotult ja pidin ISE hüppama, keegi ei lugenud üks-kaks-kolm-kalluta-hüppa. Peale seda ma ei karda vist midagi enam (kindlasti…) good fun but scary as fuck.

Mul on elu jooksul olnud ainult kaks korda see tunne, et ma ei viibi planeedil Maa, kord Kesk-Austraalia kõrbes, Gammon ja Flinders ranges’ite vahel, mis tundus ja nägi välja nagu oleks me Marsile sattunud (mis tuletab meelde, et ma ei ole sellest blogipostitust teinud, sest kogu see tripp raputas mind emotsionaalselt nii palju, et ma siiamaani ei oska selle kohta midagi arukat öelda) ja teine kord siis Uus-Meremaal.. suhteliselt igalpool. Enne Queenstowni ida poolt tulles eriti.

DSC_0689

DSC_0708
politseitraktor

DSC_0714

DSC_0720
Ei ole see põllumeeste elu ka enam kerge

DSC_0732DSC_0741DSC_0750DSC_0759DSC_0763DSC_0783DSC_0819DSC_0827

 

b2babeDSC_0871DSC_0873DSC_0877DSC_0899DSC_0913DSC_0933DSC_0944DSC_0951DSC_0958DSC_0965

DSC_0831DSC_0833DSC_0869

Üks reis

Seekord siis unenägudemaailmast.

Sõitsin kohale kuskile, mis tundis olevat nagu muistne Eesti talukoht. Mitte, et ma teaks, milline muistne Eesti oli aga ehk ma lihtsalt arvan,et ma tean. Igatahes oli seal vana talu, segu modernsest palkehitisest ning suitsusest rehetarekesest. Olin tulnud seda hoonet vaatama, et ehk see endale hiljem soetada. Suur oli mu üllatus, kui maja kõrvale ilmusid 3 teist hoonet, kõik erinevad kui öö ja päev,nõukaaegse hõnguga kollasest talumajast kuni klaaskuubikehitiseni. Hakkasin neid kõiki läbi käima ning ruum majades oli lõputu, võimalik oli liikuda kilomeetreid väljapääsu leidmata. Mees,kes mulle maja tutvustas, oli võõras kuid samas nii tuttav, sest ta hoidis mul käest kinni ja tundsin end nii turvaliselt.  Maja kõrvale ilmus surnuaed,kus mängisid pea 20 last. Mu sisse tekkis kõhedus ja otsustasin lahkuda, enne aga käisin klaaskuubikmajast läbi, kus paksud mehed vedelesid vannides, näod tohutusuured aga imetillukeste suu-nina-silmadega. Nad hakkasid mulle rääkima peekoni maitseomadustest, mille peale ma röögatasin,et hakka veganiks, osutasin teisele mehele, öeldes:”sina kah!”ja lõpuks kordasin sama ka mehele, kes mulle maju näitas. Lahkudes kuulsin ussisisinat. Kõndisin tagasi rehetarre, kus mõned mu vanad põhikoolivennad scrabble’it mängisid. Mulle ulatati suur linasest riidest kott kividega ja tundsin,et mul on kohustus see tagasi autoni tassida. Samm-sammu järel hakkas maa mu all vajuma kuid kivikotti ma maha ei visanud. Autoni jõudes oli see pooleldi maja sisse sulandinud ja kartsin, et pean kahjutasusid hakkama maksma. Sain teele, kuid ei teadnud kuhu minna- suundusin Tartu poole, aga liiklus oli vasakpoolne ja sain aru, et olin suunaga eksinud. Pöörasin ümber ja teadvus hakkas ära kaduma,nagu keegi oleks mulle narkootikume söötnud. Pilt käis ringi ja unenägu lõppes.

Ma arvan, et selles unenäoreaalsuses sain ma lihtsalt muistse-Eesti liiklusõnnetuses surma. Oma Austraalia autoga. Enne Tartut. Safe to say,et seda talu ma vist tolles elus ei soetanudki.

 

Töö, kuulid ja telefonid

Mulle ei meeldi üldse tõsine olla aga kui kord sellesse lainesse satun, on sealt kuidagi raske välja rabeleda. Viimasel ajal on aga elu mind täitsa naerma ajanud.

Nädal algas sellega, et mind kutsuti hommikul kella kümnest tööle. Üks mees pidi mulle korraks appi tulema, sest olen tööl ainult fastway süsteemiga töötanud, mis tähendab seda, et hunnik asju teeb arvuti automaatselt ära ja mina pean siis noh… eksisteerima ja tarka nägu tegema. Seekord aga pidin kõik otsast lõpuni paberitele kirja panema, kalkuleerima ja manipuleerima ( pikk lugu lühidalt- sorghumi niiskus ei tohi ületada 13.5% aga kui ta ikkagi üle on, siis sisestad arvutisse, et kõik on okei. Elagu tabelimajandus, mida keegi nagunii ei järgi). Igatahes järsku oli kell 11 ja mitte kedagi polnud veel tulnud, ei kliente ega ülemusi. Veetsin aega süües ja joonistades kuni järsku saadeti mind koju, sest elekter jamas silotornidega. Vabandati mu aja raiskamise eest, korjasin kodinad kokku ja läksin. Igatahes läheb see tööhooaeg siin veidi nihu nagunii, sest mul on aprillis piletid Uus-Meremaale, sest selleks ajaks oleks pidanud hooaeg läbi olema, aga tundub, et siis ta alles hakkab. Yolo, ütleks vana mina aga see uus mina ka väga targem ei ole.

rlehmrju

Lisaks veel selle seiga ka, kus mind puuvillahooajaks weighbridge’i (kaalusilla..??) peale tööle kutsuti. Mõtlesin, et vahva, saaks neli kuud rekkasid kaaluda, miks mitte. Kuna olin seda ametiposti juba näinud ja eelmisel hooajal Ingridiga weighbridge’is kohvi lürpinud, ei mõelnud ma asjast midagi halba. Kõik teavad austraallasi, kui inimesi, kellega on väga kerge suhelda, nii nad siis helistasid mulle ja ütlesid, et tule korraks juttu ajama. Seda väljendati moel, nagu me võiks korraks maja ees kokku saada ja udujuttu puhuda ja nii ma seda ka võtsin. Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli tegu päris korraliku tööintervjuuga ja ma olin end selleks täpselt 0% ette valmistanud. Ei olnud mul CV-d, korraliku kodaniku riietust ( spordilühkad, varbavaheplätud ja Big-W hall topp XD) ega mingit motivatsioonikõnet neile pakkuda. Oh seda õudu, kui istud laua taga ja sinu ees on kaks üliviisakalt riietatud naist, küsides, kus ma varem töötanud olen ja kuna plaanis koju on minna (juulis, aga kuidas sa neile seda ütled, et ei plaani tervet hooaega teha vaid poole pealt naaksu tõmmata hoopiski). Ma tean muidu väga hästi, kus ma varem töötanud olen, kaasa arvatud puuvillatehases, aga sel hetkel lõid taldrikud mul peas kill-kõll ja ütlesin umbkaudselt, et siin-seal, traktori peal, kombaini peal ja graincorpis ja… mille peale tuli vastus, et meie ei paku sama head raha nagu teraviljatööstus. Naeratasin ja surin natuke sisimas aga siis hakati hoopis küsima, kus ma reisil olen käinud ja leidsime ühise jututeema Bali näol. Läksin koju lubadusega, et nädala lõpul annavad mulle teada, kas sain töö. Igaks juhuks mainin, et möödas on pea 3 nädalat ja ma pole ühtegi kõnet saanud.
Ega ma ei tahtnudki seda tööd tegelikult 😀

Red-bellied Black Snake
Red-bellied Black Snake on üks ilusamaid ning rahulikemaid madusid, keda ma kohanud olen.

rbeach.jpg

Kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et mulle meeldib muru niita. Mulle meeldivad erinevad niidukid ja kui kätega lükatava muruniiduki upgrade’isime murutraktorile, oli pidu lahti, muudkui niida, kuula muusikat ja ole õnnelik. Siinmaal tikun ma ka igalpool niitma, kuigi siin sajab kord aastas ja muru on pigem kui hein, mis on küünis 5aastat istunud ja kõdunenud (piltlik näide, vahepeal sajab rohkem ja siis on kõik jälle üks nädal roheline). Siin avastasin ka zero-turn murutraktorid, üks uhkem kui teine. Koha peal saab ringe teha, ei pea käike vahetama, et tagurdada jne, muudkui lükka-tõmba ja istu troonil kui kuninganna ise. Järsku tuli spotify-st Reketi “Öö Läbi”, mille esimene lause on: “Ma eelistan võitmist, kallite autodega sõitmist” ja mul tuli kohe hiilgav idee teha oma “kalli autoga” video ja see IG story’sse sama pealkirjaga panna. Panin telefoni filmima ja järgmisel sekundil teda enam polnud. Oli ta hoopis kukkunud metalli peale, omakorda pooleldi niiduki ratta alla ja andis endast veel viimaseid elumärke. Sisse ta enam ei lülitunudki ja mul jäi üle vaid nentida, et mul pole peas ikka kõik korras. Eks tal oligi limiteeritud aeg, sest hoidsin teda väga pikka aega kunstlikult elus. Minuni tuli ta kollase ekraaniga, töötades vaid talle sobilikel aegadel. Siis kukkus ta peika taskust kivipõrandale, eemaldades endast viimasegi visuaalse ilu… ja nüüd siis selline lugu.

rdragon
Water dragon
rmnts
Glass House Mountains

Mul on ikka nii palju rääkimata lugusid, kui järele mõelda. Siin on teile üks veel sellest, kuidas ma peaaegu kuuli sain.
Relvaklubist helistati, et meid oleks vaja ühele hommikusele üritusele, et üks juhendaks ja teine siis skooriks. Peika hakkas siis kümmet inimest juhendama, kuidas relva hoida, kuidas savimärgile pihta saada ning mida kindlasti mitte teha. Kuna enamus relvi olid double-barrel’iga, ehk siis mahutavad kaks kuuli, oli väga oluline, et kui esimesel korral märgile pihta saad, relv koheselt murda ning teine kuul välja võtta. Seda korrutasime mitu korda üle, sest kõik räägivad õudusjutte sellest, kuidas m
märgile saadakse esimese korraga pihta, õnnejoovastus võtab üle ning inimesed keeravad laetud relvaga rahva poole ning lasevad teise kuuli kogemata lendu. Aga mida kardad, seda ka enda ellu saad. Istusin laskjate taga pukil ning panin tulemusi kirja, kuni järsku käis tohutult kõva pauk ning paremat õlga lõi miski teravalt. Ei saanud kohe aru, kas sain kuuli või lendas betoonitükk minuni. Juhtus tegelikult see, et märki tabati esimese korraga ning relva ei murtud, seega oli see laetud ning see mees tulistas enda jala kõrvale betoonpõrandale ning minuni lendas terve hunnik väikeseid metallkuule, mis ümbritsevad suurt kuuli. Üks juhtus mind tabama (olukorda arvestades väga suur võit, sest idee poolest oleks ta võinud ükskõik kelle maha lasta) ja kõigi silmad olid õudu täis. See mees enam sel päeval (ja loodetavasti igavesti) relva kätte ei võtnud ja mina pole ka enam nii agaralt enam lendavaid savimärke laskmas käinud.

rlirrrrerwvikerkaar

Järgmiste lugudeni,
Jane

 

Vihm

Vihma on juba tükk aega sadanud. Eelmine aasta oli ka siin samamoodi. Järjekordne massiline mürgipritsimise hooaeg on möödas ja Maa üritab end puhtaks pesta.  Kõik imestavad massiliste üleujutuste üle, mina niiväga mitte. Põllumehed on hädas, et saak põllult minema saada, aga vihm ei luba. Taimed on juba osaliselt murdunud ning vedelevad maas, sest tegemist on uue geneetiliselt muundatud seemnega, mis kasvatab massilised viljapead ning võimalikult vähe lehti, et saada võimalikult palju saaki võimalikult lühikese ajaga.  Taime loomulikku närbumist ei oodata, sest see võtab paar nädalat rohkem aega, see pritsitakse lennukite ning spetsiaalsete traktoritega üle, et taimes enam niiskust poleks. Kui palju sellises taimes enam toiteväärtust on, ma ei tea. Enamus saagist läheb ikkagi loomasöödaks, mitte otse toiduainetööstusesse.

Paneb ikka veits mõtlema. Õnneks kasvatatakse Austraalias väga palju orgaanilist toitu ka.DSC_0167.JPG