Night out (we are REALLY happy here)

image

image

image

image

@people’s tegi baarmen pilti meist

image

image

image

image

L

image

image

Hullumeelne Shanghai pood

image

image

image

image

image

Pildid eilsest

image

image

image

image

Leidsime tänava pealt imelised inimesed, ajasime juttu, läksime koos baari, vahetasime kontakte ning saame isegi veel kokku!! Kutt nägi välja nagu Price Charming, see lehviv lokk ning hispaanlaste lai naeratus 😀 oehh. Kusjuures hispaania keele oskus areneb tohutult, kui Sa päriselt suhtled kellegagi. Veinitänav meenutas natuke Rüütli tänavat, inimesed tajusid kohe ära, et me pole siit ning tulid kohe pärima, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Nii tore oli öelda, et Me llamo Jane, soy de Estonia, Y tu? (Telefonis pole rõhumärke, andeksi)

Ma ei hakka kirja panema, mis jutud ning teod meil teel olid, kuid nii palju võin öelda, et Verena kõndis vastu liiklusmärki ning me ei suutnud paar head minutit enam kõndida, sest me ei saanud naeru pidama.

l

image

Vaade rõdult

Ahjaa, muide- kell on 3 öösel, äratus peaks ka varsti olema- pole hullu 🙂

image

image

image

image *me ei pidutse ainult siin, ausalt. Praegu hakkame kohe Coexistence house’i poole sõitma.

Järgmises postituses kirjutan oma esimese nädala tähelepanekud Hispaania kohta 🙂

Advertisements

Somebody? Anybody? Nobody? Body? *

Olen Hispaania pinnal olnud juba 7 päeva, aeg lendab siin hullumeelselt kiiresti. Olen juba uute projektide otsingul, sest selline elu pakub tõelist naudingut. Mina isiklikult ei ole varem nii suurt õnne elusolemisest tundnud, kui siin olles:) Mis vihjab sellele, et ilmselt ma ei olegi loodud paberi nimel ennast katki rabelema.

Saime kätte oma kuuplaani ning see tekitab omajagu põnevust. Praegu sõidame bussiga põhimõtteliselt linna ääres asuvale heinamaale, et sellest heategevuslik aed rajada. Ilmselt peame heinakamara lihtsalt lahti kakkuma ning maad normaalselt harima ning sinna köögivilju istutama. Praegu näeme suht prettyd välja, tunked seljas linnaliinibussis 😀
image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Edit: Jõudsime aiast tagasi. Ma ei tea miks, aga iga päevaga hakkab meil järjest rohkem nalja saama. Ma ei hakka neid siia kirja panema, sest enamus nalju on inglise/portugali keeles ja emakeeles need ei kõla eriti hästi. Igatahes oskame kõik uhkelt “fuck you” portugali, austria ja eesti keeles öelda. Lisaks olen teistele selgeks suutud õpetada sõna NUTIPIDU tähenduse. Igatahes valisime välja köögiviljalapikese suuruse, eemaldasime läbi naeru maatükilt heina/mullakamarad ning kohtasime kahte väikest ning ühte suurt vaskussi. Ilmselt nad polnud talveunne minnes sellega arvestanud, et mõned on nii normaalsed ja hakkavad novembris aiamaad rajama. Kõik jäid ellu ning õnneks on maa piisavalt soe, usun, et nad jäävad uuesti tuttu. Lisaks paigaldasime suuure plakati, kus on info, kes seda aiamaad harivad. Oh, ja kõige lõbusamad hetked- Sandrina tuli aiamaale korralike matka/töösaabastega ning tal tulid esimestel minutitel mõlemad tallad küljest ära, seega käis ta alguses ringi kilekottides ning pärast ta teipis tallad uuesti kinni 😀 ja kuna mina tulin siia ainult ühe paari jalanõudega, pean ilmselt investeerima veel ühtedesse jalanõudesse. Haha Sandrina käia just välja idee, et tema läheb oma teibitud jalanõudega tänavale ja hakkab kerjama ning mina mängin ta kõrval kitarriga kurbasid meloodiaid. Me näeme praegu kind of viletsad välja, ma ei imestaks kui keegi meid kodututeks peaks. Me oleme kõik mullased, aga endiselt rõõmsad.

Täna oli ilm alguses udune aga nüüd paistab soe ja ilus päike 🙂 Linn näeb nii ilus välja, võõrasemad õitsevad ning inimesed on nii päikselised.

Ma kirjutan blogi telefoniga, seega andke kõik kirjavead, muud anomaaliad ning piltide asukohad palun andeks. Lisaks ei saa telluga pilte ümber paigutada. Neid ei saa isegi postile juurde lisada- seega näete neid eraldi postitusena.

Eile olid ka esimesed hispaania keele tunnid. See on maailmas enim räägitud keelte hulgas teisel kohal, ei tee paha, kui basic tase suus on 🙂 Lisaks toimuvad meil social skills workshopid, õpime lahendama konflikte, mängime rollimänge jne. Tegemist on siiski hariduse omandamisega, olgugi, et see on mitteformaalne. Väga suur positiivne muutus on minu puhul see, et kui ma varem ei talunud, lausa vihkasin rolli- ning grupimänge, siis nüüd ei suuda ma ära oodata, mil jälle neid teha saame.

Sel nädalavahetusel toimub ekskursioon A Coruna’sse. Saavad minu silmad ning varbad lõpuks ookeani näha ja tunda, jee! Mis tuletab meelde, et me oleme Galicia maakonnas ning omakorda Kermo tuletas meelde, et meie bändi nimi oli omal ajal galiitsia keeles!! Hispaania keele tunnis numbreid õppides tuli ette 12-Doce. Vot siis, elu on mind toonud meie bändi nime sünnimaale 🙂 Mis tuletab omakorda meelde, et jubedalt tahaks uuesti bändi teha.

  Järgmisel nädalavahetusel toimub reis Santiagosse.Siis saate jälle ilusaid pilte näha. Kusjuures ma pole selle nädala jooksul veel peegelkaamerat kaasagi vedanud, sest meil on lihtsalt niii palju teha ja vahepeal ei ole aegagi telefoniga klõpsu teha. Õnneks on enamjaolt pühapäevad vabad, siis tahaks korraliku pildireisi ette võtta.

  Peamisteks töökohtadeks ongi meil charity garden, coexistence house (kooseksisteerimise maja), kuhu on kokku tulnud inimesi titest taadini, et koos õppida, mängida ning suhelda. Töötame ka  waldorfpedagoogikaga koolis, kus oleksin hea meelega oma 12 kooliaastat veetnud,

kuna seal ei põletata inimeste vaimset tervist läbi, vaid hoopis arendatakse seda. Vist käime ka pagulaskeskuses (kui õigesti meelde jäi).

27.-30. november tuleb meil puhkus, meil on tekkinud kuri plaan Portugali minna. Alguses mõtlesin Pariisi peale, kuid Portu on siinsamas külje all ning bussisõit sinna nõuab väga vähe raha 🙂

Praegu lõpetasime just lõuna,see tuli nii hea.Long live the vegan food!
 

  Tänane päev pole veel läbi, kui on mida kirjutada, teen seda järgmises postituses:)

* (pealkiri) (inside joke) me ütleme niimoodi koguaeg, sest me oleme dramaqueenid ja see pakub meile liiga palju nalja.                         

Ma ei näe põhjust, miks maailm ei peaks Sind kandma, kui oled muutustele avatud (Tom Valsberg)

Jõudsime Lugosse kohale. Imeilus linn, mitte midagi sellist, mida googlest pilte vaadates olin eeldanud. Siin on väga hea ja turvaline olla ning veidi kaugemal kõrguvad mäed ning lakkamatu hispaania keel tuletavad iga minut meelde, et tegemist pole enam Eestiga.
Alustasime oma reisi Tallinnast, kus turvakontrollis arvati koheselt, et ma olen vist liiga kahtlaselt väike ja vagur ja kõigele lisaks ma unustasin saapad jalga ja ma hakkasin piiksuma. Siis võeti paberiga mu kätelt ning seljalt (???) mingi proov ja pandi masinasse. Keegi teab,mis test see on? Siis otsiti mu kott veel eraldi läbi, turva ütles mulle, et mul on kotis šokolaad. Vahet pole, et see martsipan oli ja vahet pole, et obviously (ing.k ilmselgelt) ma olen teadlik, et see seal oli. Lendasime Helsingisse ning pidime lambist teise turvakontrolli tegema. Kathariinale laskus kurjategija maine, sest tal oli kotis hambapasta (wild, tean) ning turvad ei leidnud mingit rahu sellega seoses. Lisaks pidime ära viskama veepudelid, mille Tln lennujaamast ostsime, sest teadsime, et turvakontrolli enam ei tule. Oh well.
  Pika ootamise peale saime Madridi lennule. Sealne lennujaam on hiigelsuur ja seal on umbestäpselt miljon väravat. Ahjaa, tahaks ära mainida, et Finnairi turismiklassides saab inimene reaalselt elada ning eesmine iste ei ole näos kinni. Igatahes otsisime oma värava üles, et lennata edasi A Coruñasse. Lennujaamas ootas meid juba taksojuht ning tema must passat. Otsustas tema 135-140 km/hjuures püsikiirusehoidja peale panna, nagu see oleks kõige normaalsem asi, mida vihmase ning pimeda ilmaga teha. Ühtlasi oli vahva ka see, et 10m peale hoiatavaid hirvemärke tuli kiirusepiirang 120. They are the crazy ones.
  A Coruña paistis olevat imeilus linn, õnneks läheme me sinna ka veel tagasi. Sõitsime tunnikese, ning jõudsime oma hiigelsuurde korterisse. Teised juba magasid, seega tutvusime järgmisel hommikul. Meie grupis on 7 inimest- 2 eestist, 3 austriast ning 2 portugalist. Imelised inimesed, meil pole kordagi koos igav hakanud ning nalja saab siin väga korralikult.
  Esimesel päeval avastasime me linna. Nägin esimest korda palmipuud ning puude otsas sidruneid. Better late than never. Läksime restosse sööma. Eeldasime kerget einet, kuid lauda toodi mitmekäiguline pidusöök. Veganitele restoranis eriti valikut pole, kuid õnneks ollakse väga paindlikud ning minu kõht on siin alati täitunud kõige hea-paremaga. Poodides pakutakse klientidele sooje kastaneid nosida ning tellides joogi, saab tasuta kerge snäki kõrvale (nt 2 vürtsikat keedukartulit, pasta jne). Oh, ja kõige vahvam osa- meilt küsiti, kas tahame veidi kohalikke likööre maitsta. Who says no to the free alcohol? Olime nõus ning meile toodi lauda kolm suurt pudelit ning suured mahlaklaasid. Need kallati põhimõtteliselt täis. Nii palju siis kergest shotist. Olid need 70%-sed ning üks meenutas hansat, teine kohvi ning kolmas Bailey’t. Tegid seest soojaks, kelner jälgis meid eemalt ning muigas salakavalalt. Toidu hind tehti selle järgi, kui palju me sõime, mitte selle järgi, kui palju meile lauda toodi. Hinnad on siin eestlase jaoks imeodavad, 2007a vein maksab 2 eurot ning veini meil grupis austatakse 😀 Ostsin kaks veini ning jõin ühe õhtul ära.Ana (portugali tüdruk) küsis, et how is it nearly possible that you’ve drinked the whole bottle of13% wine and you are still sober and alive? (Selle lause kirjutamise hetkel pistis Sandrina pea mu tuppa ning küsis “some wine maybe?” Haha hilarious aga las olla). Lisaks jagasime ka ära ülesanded, mina ning veel kaks inimest teeme sel nädalal süüa ning teised koristavad. Mina teen isiklikult taimetoitu ning siiamaani on kõik seda kiitnud:)
  Oleme 3 päeva seminariruumis mänginud rollimänge ning üksteist paremini tundma õppinud. Algavad need tavaliselt kl 10 ning lõppevad 19.  Võin täie kindlusega väita, et sellest tuleb ilmselt mu senise elu lahedaim kuu. Meie gruppi on sattunud imelised inimesed ning olen tohutult tänulik selle eest.
  Muide,sooja on siin keskpäeval 25kraadi ning päike paistab alati:) Grupi jaoks olen ma dramaqueen, mitte et ma päriselt draamat teeks, vaidma satun lihtsalt nii kergesti elevusse, teen igale laulule dramaatilist lip-sync’i, ei varja oma rõõmu, näitemängudes mängin alati rolli niii sisse jne. Siin võid olla sina ise, ilma, et keegi viltu vaataks.
Teised grupiliikmed iseloomustavad mind nii:

image

image

image

Mu kallllid vabatahtlikud 🙂 Vasakult: Andrea, Tiago, Ana, mina, Kathariina ja Verena, tagapool Sandrina ja grupijuht Eva

image

image

Ma ei oska tahvlis piltide paigutamisega majandada, vabandust. Ühtlasi on siinolevad pildid tehtud telefoniga.

image

i

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Enamus pilte on tehtud esimesel päeval, kui päike polnud veel välja tulnud.

“Mõtlen siis, et milleks üldse ärgata, kui oma unistusi elus mitte tärgata”-Indigolapsed

Namaste

Ja nüüd see kõik algabki. Ma lõin selle blogi eelduses, et sõidan paari kuu pärast USA’sse lapsehoidjaks. Indeed (ing.k kindlasti) ma sõitsin, ühel unetul ööl hakkas süda valutama ning tegin emotsiooni ajel internetis korraliku research’i (ing.k uurimuse) vabatahtliku töö kohta. Leidsin alustuseks Continious Actioni lehelt kuuajalise lühiprojekti, kandideerisin ning mind valiti! Septembrikuus käisime ka projekti tutvustaval kohtumisel, seega täielikult tundmatusse vette meid ei visata. Viiendal novembril astume teise valituks osutunu, Katharina’ga, lennukisse ning kui oleme üle elanud lennureisi marsruudil Tallinn-Helsingi-Madrid- A Coruna-Lugo, leiame end osakestena rahvusvahelisest projektist, mis loodetavasti avardab meie silmaringi ning mõttemaailma.

Kes ma olen?

Juhul, kui satub siia sõpru, keda ma veel kohanud pole-nimeks on Jane ning aastaid on 19.  Olen avatud kõigele uuele, kuid olen oma veendumustes päris kindel. Olen taimetoitlane ning liigun tasapisi veganluse suunas. Palju pole puudu, ainult baby steps (ing.k titesammud) veel. Hoian ning kaitsen loodust, tegelen joogaga, usun, et kurja ei saa hävitada kurjaga, et igaüks on oma õnne sepp ning et kõik on võimalik. Vaatlen linde ning tegelen fotograafiaga. Laulan, mängin viiulit ning kitarri. Joonistan ka.

laalaalalalaa 125

Kuhu minek?

Projekt “European Colours” toimub Lugos, Hispaanias. Lugo on riigi põhjaosas asuv linn Galicias. Elanikke on seal 100 000 (2011 andmete järgi).

Lugo vanalinn ja linna ümbritsevad Rooma-aegsed müürid kuuluvad 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

PS: Ookeanivette ma varbaid kunagi pistnud pole. Olen kindel, et kuu aja vältel saab see tehtud!

Mida tegema?

 Kõige lihtsam vastus oleks- kõike. Aitame, edendame ja avastame. Kuna tegemist pole pikaajalise projektiga, ei anta meile kindlat ülesannet. Saame osa paljustki. Nimekirjas oli ära toodud tegevused laste, noorte ning vanuritega, Punase Risti aitamine, matkaradade korrastamine/ehitamine, aiapidamine ning eelkõige- oma silmaringi avardamine, enda tundmaõppimine ning inimestega rahumeelselt koos eksisteerimine. Koos töötavad vabatahtlikud Austriast, Portugalist ja Eestist.
Miks?
  Kuulen seda küsimust iga päev. Miks sa ülikooli ei läinud? Miks sa siiski USA’sse ei läinud? Miks sa ilma palgata tööd lähed tegema, ori tahad olla või?Miks ainult 1 kuu? jne.
Ütlen ausalt- ma kandideerisin ülikoolidesse erinevatele kohtadele ning sain nendesse ka sisse. Mitte mingit südamevalu ei tekitanud need hetked, kui vajutasin nuppu “ei tule õppima”. Küll ma jõuan, praegu süda ei kutsu.
  USA’s oleksin ma teeninud arvestatava summa raha, kogemusi ning punkti CV’sse, kuid olles päris hästi teadlik sellest, et USA’s on tohutult materialistlik tarbimis- ja raiskamiskultuur, hakkas mulle kui keskkonnast hoolivale inimesele mõte selles riigis elamisest juba veider tunduma. Ma ei tahaks üldistada, kindlasti on ka Ameerikas toredaid ökokogukondi, kuid las ta jääda. Ma ei välista midagi, vaatame, mis elu toob.
  Miks ma ilma palgata tööd lähen tegema ja miks ma mingit karjääri taga ei aja? Ma olen oma lühikese elu jooksul kolm korda ametlikult tööl käinud ja palka saanud. Need ametid pole olnud sellised, mis mul südame 2x kiiremini lööma oleks pannud ja palgast ei hakka ma üldse rääkimagi, ja see ei olegi oluline. Oluline on see, et ma tean, et ma saan kedagi aidata ja midagi ära teha ilma ise midagi vastu ootamata. Vot see on asi, mis mu südame kiiremini lööma paneb. Ma saan tunda ennast päriselt olulisena. Toit ning majutus on projekti poolt rahastatud, mida muud mul vaja on?
  Ning lõpuks- miks ainult 1 kuu? Projekt on selline. Aga veel rõõmsamaks teeb teadmine, et projekti lõppedes on mul võimalik välja valida mõni uus vabatahtliku teenistuse projekt ning selles veel 11 kuud osaleda! Lisaks saan ka youthpass sertifikaadi, mis tähendab, et kindlasti pole see nö karjäärialaselt mahavisatud aeg- see on hinnaliseks lisandiks CV’sse! Nii, et see 1 kuu on hüppelauaks- oma mugavustsoonist väljaspool viibides õpin tundma iseennast ning ehk ka selgub see, mida oma edaspidise eluga peale tahan hakata.
  Kõige huvitavamaks teeb asja see, et üle 1,5 nädala pole ma seni kodust eemal viibinud. Tean, et olen mugavustsoonis niivõrd sees ning just sellepärast tahangi sellest nüüd ja kohe lahti murda.
  Üritan seda blogi järjepidevalt täita, nii palju kui seda hinnalist aega seal suudan internetile üldse pühendada.
“It is the experiences, the memories, the great triumphant joy of living to the fullest extent in which real meaning is found. God it’s great to be alive! Thank you. Thank you.”
― Jon Krakauer, Into the Wild