Ma mõtlesin, et ma pole paar kuud suurt midagi teinud ja midagi pole juhtunud ka (füüsilisel tasandil vähemalt)(aga jumal tänatud, mul on nüüd tööõigused ja ma saan paaniliselt tööd otsida) seega pole kirjutanud, aga mul on siiski paar põletavat eluseika siia kirja panna (ja kui pilte tagantjärgi vaadata siis ma pole kuskil üle kolme päeva olnud vaid umbes 50 000kilomeetrit läbinud ja kõikvõimalikes kohtades maganud):

  1. Ühel marjapõõsal hakkasid marjad (mulberry’d) valmis saama ja katsime selle kupatuse siis võrguga, et nahkhiired väga hullu ei paneks. Ei läinud eriti kaua aega mööda kui üks papagoi- rainbow lorikeet- võrku lendas ja siis sinna siplema jäi. Mina, vana kogemustega ornitoloog, linnupüüdja ja -rõngastaja, tõttasin kohe appi, et väike vikerkaar lahti päästa. Brock ütles kõrvalt, et vaata, et sa ennast hammustada ei lase. Nii armas linnuke, kuidas ta siis hammustada võib? Haarasin siis ta seljast ning ei möödunud sekunditki kui juba oli mu vasaku käe nimetissõrm ta noka vahel ja lahtilaskmisest ei olnud juttugi. Mul tõusevad praegu ka ihukarvad püsti kui selle valu peale mõtlen. Oli tunda, kuidas nokk juba luu sisse ennast uuristab ja järsku ta lasi mu sõrme valla. Verd mitte ei tilkunud vaid kippus lausa voolama. Pilt hakkas eest juba ära minema aga võtsin ennast siiski kokku, lasin plaastri peale panna, ise ei teadnud kas sõrmeots üldse endal alles jääb 😀 ja läksime välja tagasi, et ta sealt võrgust lahti lõigata. Seekord siis keevituskinnastega. (peaaegu analoogne juhtum oli ka lendrebasega aga taipasime kohe kindad kätte panna, sest nad levitavad mingit surmavat haigust siin). Rohkem võrke pole me enam kuhugile toppinud. Umbes kuu aega oli sõrmeots tuim ja valutas, nüüdseks on kõik korras. Aga vaadake seda pilti- ei tundu ju kuri…http___rampages.us_abcdefgillian_wp-content_uploads_sites_5588_2015_01_latest.jpg
  2. Teine lugu juhtus Brisbane’i sadamas, kuhu viisime rekkaga puhastatud puuvilla. Läheme sinna tavaliselt öö varem, et hommikul kohe esimesena asjad maha laadida. Parkisime suure merekonteineripargi kõrvale ja ma olen neid konteinereid näinud maa ja ilm AGA sellises koguses üksteise peale laotuna veel mitte. Lisaks toimetasid seal tüübid, kes tõstukitega neid ringi vedasid. Mõtlesin, et teen perechati jaoks paar videot. Jäin korraks seisma, et filmida ning järsku tuli kõikidest raadiosaatjatest teade, et neil on sissetungija väravas number 14, kutsuge turvamees jne. Küll mul siis hakkas väike süda sees peksma, mõtlesin, et ongi kõik, mind pakendatakse ka konteinerisse ja saadetakse Hiina. Turvamees tuli, mitu töötajat tulid ja selgituse peale rahuneti maha. Meil oli pigem hirm, et kui kohe esimesel päeval hakata probleeme tekitama siis keelatakse meil järgmine tulek ära. Aga lõppude lõpuks sain empsile ikka paar videot saadetud ja kogemuse võrra jälle rikkam!
  3. Kolmandas loos kutsuti mulle politsei. Igatahes pikk lugu lühidalt- Meil sai rekkas toit otsa ja helistasime siis Brocki õele, et kas ta viitsiks mu peale võtta ja poodi viia/tagasi tuua. Selle aja sees läks Brock siis puuvillatöötlemise tehasesse uut puuvilla peale võtma ja see võttis tal tunni asemel kaks ja pool, kuna miski ei sujunud nii, nagu pidi. Igatahes see on selline keskkond, kuhu ei tohi lihtsalt autoga sõita ja ringi uitada, seega otsustasin suhteliselt keset eikusagit värava juures oodata ja puu all istuda. Ei läinud eriti kaua aega kui nägin politseiautot lähenemas ja mõtlesin, et mis nüüd tehases lahti on läinud. Aga ei, nad peatusid minu juures ja läksin neid siis viisakalt teretama ja küsima, mis mureks. Autost välja tulles ja mind nähes hakkasid aga mõtlemad naerma. Minu segadusetase oli pigem suur, kui väike. Igatahes keegi oli helistanud politseisse, et ma olevat üks piirkonnas kadunud 14-aastane blond tüdruk ja kõik mingu mind nüüd päästma. Aga reaalselt enne seda keegi ei peatunud mu juures ega küsinud midagi. Ilmselgetel põhjustel ma ennast kadununa ei tundnud (kuigi ütlesin neile, et oma peas olen alati lost aga nemad sellega ilmselt tegeleda ei saa) ja ei näinud välja nagu kahtlusalune. Igatahes tänasin, et nad mind ikka vaatamas käisid. Muide, see jooksus tüdruk on leitud, ilmselt arvas ta, et enda peitmine kuskil farmis on parem variant kui kooliskäimine (spirit animal). Jätke mind veel pooleks tunniks üksi.
  4. Tsiklitega käisime ka sõitmas aga kuna ma kukkusin libedast mäest alla veeredes ainult ühe korra ja ühtegi luud ei murdnud, siis ei ole sellest midagi eriti rääkida ka. Minu meelest oli see pigem raske ja kitsas rada ja möödasõitvad inimesed seda eriti paremaks ei teinud. Mulle meeldib ikka pigem omaette metsas ukerdada kui neil ametlikel sõitudel käia. Osalustasu läks miski kooliekskursiooni tarbeks, seegi hea.
  5. JAA, LOOMAD! sõitsime umbes 800km (üks ots), et loomadele kõrbesse heina viia. Igatahes sihtpunktis polnud üle KAHEKSA aasta korralikult vihma sadanud (ja mõned nädalad peale meie sõitu sinna hakkas sadama… ma ikka palvetasin veits, et kõigevägevam sinna vihma saadaks) ja enamus puid-taimi olid seal välja surnud. Aga loomad olid veel elus, niipalju kui ma nägin. Ühel õhtul tuli terve kari (metsikuid) kodukitsi puuvillaseemneid nosima me kõrvale. Teisel korral tuli umbes 35 metssiga (nad on nii tillukesed ja armsad siin), väike jänes, väikesed vasikad ja (kodustatud) metsikud hobused. Kahjuks või õnneks ei olnud mul kaamerat kaasas aga see kõik juhtus 20 meetri kaugusel. IMELINE.

    Teinekord jälle!

Advertisements

Nusa Penida II- Giri Putri Cave, Diamond beach, Atuh beach, Broken Bay

 

… ehk 6 päeva õnne ning rahu
aa42'
Austraalia kõrbe kohal

auss

dream

DSC_0238

DSC_0249

DSC_0252
Bali tagaplaanil

DSC_0264

DSC_0272

DSC_0275
Atuh Beach

DSC_0276

DSC_0280
Atuh Beach

DSC_0286

DSC_0291

DSC_0297
Atuh Beach
DSC_0305
Tree House
DSC_0314
Diamond beach
DSC_0317
Terve see trepiosa järsakust alla on käsitsi lahti puuritud jupikaupa- Seina peal on veel täkkeidki näha.
DSC_0332
Nusa Penida Tree House

DSC_0335

DSC_0339

DSC_0346
väike “pup pup”, keda käisime igal õhtul ühes restoranis tüütamas 

DSC_0348

DSC_0352
See tädi toitis meid iga õhtu 1.2€ eest ning ei ole ma enne ega pärast paremini maitsvat toitu saanud. Segu riisinuudlitest, satay kastmest, aurutatud köögiviljadest, idandatud ubadest jne

DSC_0355

DSC_0359
Tulid inimesed Eestist, Tšiilist, Ingismaalt ning Austraaliast ning istusid ühe laua taha kohalikku rummi mekkima.
DSC_0371
Snorgeldamisvarastus oli meil koguaeg kaasas kuid hiigelsuurte lainete tõttu snorgeldasime vaid ühe korra- nii puhas, sinine ning sügav vesi ning missugused kalad…
DSC_0373
Broken Bay

DSC_0382

DSC_0386
“palmist kukub üks pall- mul on hea meel, et ma jäin jälle elama”
DSC_0389
Nahk sai korralikult jumet
DSC_0398
Majutuskoht. 6öö eest 90$ ehk 56€

DSC_0399

DSC_0400

DSC_0401
Koopatempel
DSC_0407
Sain kolmanda silma õnnistuse

DSC_0410

DSC_0429

Elu on tomat

g86

Jõudsime täna hommikul peale pikka sõitu, laevareisi ja lendu koju tagasi. Mõtlesin, et teen lihtsa pildipostituse, sest saare kohta, kus me 6 päeva olime, on raske sõnu leida. Kuigi-nagu ikka on reisimine minu jaoks alati põnev ja seiklusterohke, oli seekord mul koju ka hea meel tulla, kuna ma ei teadnud, mis aialapikesel suureks on kasvanud või juba vilja hakkab kandma… või üldsegi välja on läinud.  Seega kirjutan aiast ja elust enne kui reisist endast.

gar

Natuke kurb meel on arbuuside ja kõrvitsate pärast, sest peale pikka põuaperioodi ei suutnud nad eriti tugevaid juuri kasvatada ning kiratsevad seetõttu, kuigi täna sadas üle saja aasta vihma ka. Hea kojutulekukingitus. Lootus pole veel kustunud. Aga jah, toimetasin omaette vihma käes oma taimedega ja mulle tuli selgelt teadmine- elu on täpselt nagu aed. Ehk elu ongi aed. Ja milline on mu aed, tuletab mulle meelde, milline olen mina ise. Seega ei saa ma taimede peale pahane olla, kui nad välja surevad, piisavalt kiiresti ei kasva, ei kanna vilja või vastupidi- kasvavad palju suuremaks, kui muidu. Vaatasin siis oma aialapikest ja silme ette tulid selged paralleelid iseendaga. Ma olen pannud liiga väikesele maatükile liiga palju taimi, mis nõuavad palju rohkem ruumi ja valgust, kui ma neile võimaldanud olen.

g65

Ma panin kõik taimed ise seemnest kasvama, seega alguses on nad ju kõik nii armsad ja väikesed. Üritasin jätta igaühele ruumi, kuid entusiasm palju-palju ning erinevaid köögivilju kasvatada võttis palju rohkem, kui oleksin tahtnud. Jah, kõik kasvas alguses mühinal, kuid ühel hetkel oleks kasv justkui seisma jäänud. Selline olen mina ka. Ma tahan palju ja erinevat ja huvitavat ja maitsvat oma ellu, kuid ei anna ideedele, soovidele ja hingele piisavalt ruumi ning valgust, et kasvada oma maksimaalsesse potentsiaali. Ehk siis- mul on kõike palju, kuid ma pole kindel, kas see hakkab mu elus ka vilja kandma- kas panna üks “tomat” (ehk idee, soov, plaan) korraga kasvama ja kasvatada ta elujõuliseks taimeks, mis kannab palju suuri ja maitsvaid “tomateid” või riskin 15 “tomati” istutamisega sama suurele “maalapile” ning ootan sealt samasuguseid tulemusi, lihtsalt palju rohkem? Kui palju on liiga palju? Oma aias näen, et ruumipuudus pole ainuke aspekt, vaid toitaineid on ka vajaka jäänud. Olen tõesti panustanud palju raha ja energiat, et luua kõige paremad tingimused kasvuks- orgaaniline muld, orgaanilised toitained (sama tähendus halva reputatsiooniga sõnale “väetis”), naturaalsetel õlidel baseeruv putukasprei jne.  Tahaks öelda, et see kõik on olnud ilmaasjata, sest nähtavaid tulemusi pole väga olnud, kuid see pole kindlasti olnud täitsa ilma eesmärgita, sest ma õppisin sellest midagi. gar1

Õpetajad on kõikjal, kui vaid oskaksime vaadata. Eriti looduses. Seega- kui taim ei kasva mingis ruumis või maal orgaaniliselt (loomulikult), ilma suurema sekkumiseta- seda ei tee ka mina. Vahet pole, palju pressida, raha alla panna, väetada ja kunstlikult elus hoida. Jah, see pikendab küll taime ning minu hetkede eluiga, kuid kui jätkusuutlik see on? Ja kui ma pole enda vastu aus, siis kui aus saan ma taimede vastu olla? Või inimeste? Sest ega taimel pole suuremat vahet, kas ma räägin musta valgeks või annan lubadusi, et varsti läheb paremaks, kui ta loomulikult ei sobi sinna ja ei taha seal olla. Tema ajab ikka enda asja. Sama on ju ka inimestega. Sõnadega saab kõike luua, kuid tunne ning olek on miski, mis ei vea kunagi alt. Kõik võib ju paista hästi, kuid see ei garanteeri, et seestpoolt/”mulla all” kõik tõesti hästi oleks.

On kohti ning hetki, kus kõik läheb täpselt nii või isegi paremini, kui lootnud oleks. Ja on neid, kus kõik kiratseb, ei idane, ei kasva, loomine lõppeb. Ja ma ei räägi vaid füüsiliselt eksisteerivast, vaid omaenda peas, omaenda sisemises ruumis. Jah, kõigest on võimalik õppida ning  välja tulla, kui on tahe vaadata oma hirmudele ning kahtlustele otsa. Elus on nii. Aias on ka nii. Anda endale ning teistele ruumi, kus on võimalik kasvada, mitte tasapisi hääbuda.

gar3
Alchemical Opus | Andrew Norris Thompson

Ma olen õnnelik, et mu taimed mind õpetavad ning seetõttu oskan ka mina nende vastu parem ning leebem olla.  Ei, aias pole küll toimunud mingit katastroofi, kuid näen juba praegu, et orgaaniliselt ise mullast idanenud tomatiseemned on kasvanud elujõulisteks, vilja kandvateks olenditeks kuid minu hoolikalt istutatud ning heade soovidega ülekülvatud taimed ei ole pooltki nii ilusad. Eks maailm ja loodus muudkui õpetab ning mina muudkui õpin. Elu tuleb usaldada. Maad tuleb usaldada. Iseennast eelkõige- südant, hinge, kõik mis tuksub seespool ning meid muudkui edasi üritab kanda- kui me vaid lubaksime ja oleksime avatud. Sundimine, krampis olek ning kümne küünega kinnihoidmine millestki, mis ei lase armastusel maailma vastu laialt ning voolavalt levida, ei ole seda väärt. Ja aed tahab ka natuke omasoodu olla, oma umbrohtu kasvatada ning ise mullast võtta seda, mida tal vaja on, mitte saada armastusega lämmatatud.

gar5

Usalda elu. Ava ennast kõikidele ideedele. Ütle elule “Jah”, isegi kui keegi sinus pettub.

Aitäh xx

Jane

Milline õnn on elada toidumetsas! Life in the food forest

Banaanid / Bananas.dsc_2781

dsc_0002

Pomelodsc_0016

dsc_0014

Sidrunid / Lemonsdsc_0012

dsc_0018

dsc_2780

Monstera deliciosa / fruit salad palm

dsc_2778

Piparmünt / Peppermintdsc_2763

Aloe Veradsc_2764

Brasiilia kirss / Brazil cherrydsc_2772

dsc_2774

Granaatõun / Pomegranate

dsc_2775

Bok Choi beebid / Bok Choy babiesdsc_2768

Päevalilled / Sunflowersdsc_2769

Tüümian / Thymedsc_2760

Ingver ja ta õis / Ginger and it’s flower

dsc_2761

dsc_0062

Tuumkõrvits / Chayote

dsc_0063

Granadill / Passionfruit

dsc_0060

Lobeelia ja müstilisel kombel tekkinud kõrvitsataim / Lobelia babies and mysterious pumpkin plant

dsc_2757

Tundmatu sukulendi liik / Mysterious succulentdsc_2758

(vist) Must Hurmaa, Šokolaadipudingu vili / Black sapote, Chocolate Pudding fruit

dsc_0066

Bataat, maguskartul / Sweet potato

dsc_0064

Litšimarjad / Lychee

dsc_0054

dsc_0057

Peedid / Beetroots

dsc_0045

Porgandid / Carrotsdsc_0046

Rosmariin / Rosemarydsc_0047

Leivapuu / Jackfruit

dsc_0048

Arbuus / Watermelondsc_0049

Suvikõrvits / Zucchinidsc_0052

Mais / Corndsc_0044

Guaava / Guavadsc_0030

Acerola kirss / Acerola cherrydsc_0023dsc_0026dsc_0027

 

Kõrvits / Pumpkin

dsc_0035

Mehhiko pisikurk ehk hiirmelon / Melothria Scabra, Cucamelons

dsc_0037

Bok Choi ja “peet”spinat /  Bok Choy and spinach beetsdsc_0040

Kapsas / Sugar loaf cabbagedsc_0041

Istutatud ja ise mullast tulnud tomatid / Planted and “wild” tomatoesdsc_0042

Kurk / Cucumber

dsc_0034

Käsnkõrvits  (valminud vilja saab kasutada nuustikuna) / Luffa (can be used as a sponge when mature)

dsc_0033

Igihaljas Brasiilia viinamarjapuu / Jaboticaba – Brazilian Grape Tree

dsc_0019

Makadaamiapähkel / Macadamia nut

dsc_0021

Mangopuud (mis sel aastal ei vilju) / Mango trees (not fruiting this year)dsc_0010

Harilik Sidrunhein / Lemongrass

dsc_0005

dsc_0006

Maisilapsed / Baby corndsc_2767

Ja lõppu mu armas magpie koos hibiskusega / My lovely magpie with hibiscus

dsc_2783

Loodan, et leidsite siit enda jaoks midagi uut! Teen uue postituse, kui kõik viljad/marjad on valmis 🙂

xx Jane

Kaksteist kuud

Kaksteist kuud tagasi lubasin endale,

et varsti on mul välja mõeldud

mida ma elult tahan

ja mida ma elule anda tahan

 

Kaksteist kuud tagasi mõtlesin,

et on okei tunda end hetkes mõttetuna,

et küll tulevikus läheb paremaks

ja siis on kõik palju kergem

 

Oleks ma siis kaksteist kuud tagasi teadnud,

et tulevikus ei lähe kõik paremaks,

sest tulevik on sama, kui olevik ja minevik

ja illusioonides ei ole mõtet elada

 

Siis kaksteist kuud hiljem taipasin,

et kõik tollased hirmud ja mured

tulid minuga kaasa tulevikku- ehk praegusesse hetke

ja põdemise asemel oleks võinud enda sisemaailmaga tegeleda

 

Nüüd, kaksteist kuud hiljem,

mõteldes samu mõtteid, kui siis

saan aru,

et olen iseennast sama ringi jooksma sundinud

 

Sama ringi, samu mõtteid,

kuid teises keskkonnas

eks see tõestab, et vahet pole, kus ja kellega olla-

ainult oma peas loon enda eluringi

J.Vako

Detsember 2018

 

 

 

“Uued”maalid, uus “tattoo”, uus “lemmikloom”

 

maal2
Keegi oli selle imelise originaalmaali prügimäele viinud. Töötajad suutsid selle päästa ning mulle 7 dollariga maha müüa!
maal3
suuruse näitamiseks
maal1
Taaskasutuspoest leitud originaalmaal, mis jäi mulle nii hinge külge, et pidin ta teisel korral endale $15 eest koju tooma
maal
Samuti taaskasutuspoest soetatud $6 originaalmaal
maal5
Minu uus tätokas! Sain selle kaasa Vaiksest ookeanist oma igapäevast suplust tehes. Mu jala külge otsustas ennast kinnitada bluebottle jellyfish ehk üks kõrvetavatest sinistest meduusidest ning tegi otsustavalt mu jalale ringi ümber. Ma ei hakka valu ega kõrvetust kirjeldama, ei soovi seda tunnet kunagi mitte kellelegi 🙂
maal4
Ja minu uus metsik lemmikloom magpie- ta laulab mul hommikul akna taga, lõuna ajal jookseb järel ning õhtul ootab mind trepi peal. Jagan talle sõbramehe poolest vahepeal väikeseid koerakrõbinaid.

Taaskasutatud materjalidest poekotid!/ Shopping bags made out of upcycled materials made by me. Ise tegin!

 

Mul ei ole ilmselt vaja selgitada, miks taaskasutatav poekott või kerged produce bag’id on palju keskkonnasõbralikumad, kui kilekotid, eriti, kui need kangad oleks oma lõpu nagunii prügimäel või nukras üksinduses leidnud. Kust ma need kangad leidsin? Vanaema majast nari pealt, ilmselt aastast ’99. Ema magamistoa diivani tagant, kes teab mis aastast seal oma aega oodanud. Võru taaskasutuspoodidest, Noosa lõpututest kaltsukatest ja prügimäepoodidest (kõlab võibolla “võikalt” aga kirjutan sellest süsteemist hiljem pikemalt)

bless ya,

Jane