tühja-tähja

 

Hei üle pika aja!

Mida ma teinud olen? Või miks ma nii vaikne olen olnud? Oleks ju tuhat põhjust ja vabandust võimalik välja tuua, kuid seda ma siin tegema ei hakka. Ühel hetkel oli mu elus selline punkt, kus tööd ei olnud, loomisenergiat polnud, raha suuremat polnud ja mitte mingit tahtmist midagi teha ka polnud, rääkimata viisa protsessist, mis ilmselt ka kahe aasta pärast veel kuskile jõudnud pole. Selline hea mõnus periood, kus tiigi peal SUP-iga hõljuda või ookeanis kalakestega ujuda, taevast vaadata, telgiga metsas vedeleda, mootorrattaga endale vigastusi tekitada, peikaga rekkaga tuhandeid kilomeetreid nädalas läbida ja aiast marju süüa 😀 Oli aega hästi palju videosid vaadata, raamatuid lugeda, mediteerida, sporti teha ja omaette olla. Aga liiga palju head asja pole ka hea, sest mul tekkis täiega suur igatsus tööd teha, rutiin luua, uusi ägedaid inimesi leida ja ennast talveunest üles raputada. Oleks täiega vahva, kui sellistel perioodidel tekiks see “creation is silent” moment, kust välja tulles tekib hull loomepuhang, kõik märkaksid mu talente ja elu poleks kunagi enam sama, raha voolaks ja saaks kuulsaks kah veel pealekauba. Midagi sellist pole ja ei näe tulemas, seega võin südamerahus teada anda, et mul ei ole mitte midagi plaanis, kaane all podisemas või saladuses hoitud. Ma lihtsalt olen 😀 ja hakkan lahti laskma oma vajadusest kellekski saada, midagi saavutada, enda nimi nähtavaks teha või muudkui reisida. Kui ma üldse praegu millelegi täiega keskendun, siis see on mediteerimine, oma kujutlusvõime kasutamine ükskõik mis olukordades ning “ärkvel” olemine unenägudes. See on selline territoorium, kuhu olen varem ikka aeg-ajalt sattunud, kuid mitte põhjalikult.

Aga kannatlikkus tasus ära ja paar nädalat peale tööõiguste saamist leidsin endale töö ka. Küll aga täitsa teises linnas ning, kus ma ennast kunagi elamas ja töötamas poleks näinud. Nimelt Brisbane’is, kus elab 2.5 miljonit inimest ja liiklus on pigem hullem, kui tahaks. Positiivne külg on aga see, et saime Mariga maja täitsa ookeani äärde ning töö on vaid autoga 9min kaugusel Fisherman Island’i sadamas. Seega polegi üldse sellist tunnet, et elaks suures linnas, vaid pigem meenutab see sunnycoasti, kus me enne elasime.

Soetasin endale rula, sest kui juba on loodud selline imeline kõnniteede võrgustik siis oleks ignorantne minust seda mitte maksimaalselt ära kasutada ja igalepoole sõitmise asemel veereda. Kodust 100m kaugusel on Rugby Unioni väljak, 700m kaugusel hiigelsuur koertepark ja Mangroovid… selline luksus. Ja kesklinn on tunnise rongisõidu kaugusel. Ja mis kõige tähtsam- lennujaam on 15min sõidu kaugusel. Aga kõigele sellele vaatamata ei loe minus kadunud tahe ja vajadus elada keset metsa sellest kõigest eemal. Aga võtan kõike praegu sellisena, nagu elu end näidata tahab. Tööl on ka üllatavalt tore, olen endiselt ametinimetuse poolest grain handler, ehk siis maakeeli tegelen viljaga. Laen sadamas laevadest vilja rekkadesse, olen kaalusilla operaator ja suhtlen sõitjatega 😀 ja kui vaja, teen muid asju ka. Näiteks korjan võrestiku pealt kive ja surnud rotte, seda kõike öövahetuses. Kella kuuest õhtul kuni kahe või kuueni hommikul.

Tegelikult mul mõlgub palju asju mõttes ja blogi tahaks ka uuesti elule puhuda. Kui see aeg tuleb, siis ta tuleb!

xx

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.