Elu on tomat

g86

Jõudsime täna hommikul peale pikka sõitu, laevareisi ja lendu koju tagasi. Mõtlesin, et teen lihtsa pildipostituse, sest saare kohta, kus me 6 päeva olime, on raske sõnu leida. Kuigi-nagu ikka on reisimine minu jaoks alati põnev ja seiklusterohke, oli seekord mul koju ka hea meel tulla, kuna ma ei teadnud, mis aialapikesel suureks on kasvanud või juba vilja hakkab kandma… või üldsegi välja on läinud.  Seega kirjutan aiast ja elust enne kui reisist endast.

gar

Natuke kurb meel on arbuuside ja kõrvitsate pärast, sest peale pikka põuaperioodi ei suutnud nad eriti tugevaid juuri kasvatada ning kiratsevad seetõttu, kuigi täna sadas üle saja aasta vihma ka. Hea kojutulekukingitus. Lootus pole veel kustunud. Aga jah, toimetasin omaette vihma käes oma taimedega ja mulle tuli selgelt teadmine- elu on täpselt nagu aed. Ehk elu ongi aed. Ja milline on mu aed, tuletab mulle meelde, milline olen mina ise. Seega ei saa ma taimede peale pahane olla, kui nad välja surevad, piisavalt kiiresti ei kasva, ei kanna vilja või vastupidi- kasvavad palju suuremaks, kui muidu. Vaatasin siis oma aialapikest ja silme ette tulid selged paralleelid iseendaga. Ma olen pannud liiga väikesele maatükile liiga palju taimi, mis nõuavad palju rohkem ruumi ja valgust, kui ma neile võimaldanud olen.

g65

Ma panin kõik taimed ise seemnest kasvama, seega alguses on nad ju kõik nii armsad ja väikesed. Üritasin jätta igaühele ruumi, kuid entusiasm palju-palju ning erinevaid köögivilju kasvatada võttis palju rohkem, kui oleksin tahtnud. Jah, kõik kasvas alguses mühinal, kuid ühel hetkel oleks kasv justkui seisma jäänud. Selline olen mina ka. Ma tahan palju ja erinevat ja huvitavat ja maitsvat oma ellu, kuid ei anna ideedele, soovidele ja hingele piisavalt ruumi ning valgust, et kasvada oma maksimaalsesse potentsiaali. Ehk siis- mul on kõike palju, kuid ma pole kindel, kas see hakkab mu elus ka vilja kandma- kas panna üks “tomat” (ehk idee, soov, plaan) korraga kasvama ja kasvatada ta elujõuliseks taimeks, mis kannab palju suuri ja maitsvaid “tomateid” või riskin 15 “tomati” istutamisega sama suurele “maalapile” ning ootan sealt samasuguseid tulemusi, lihtsalt palju rohkem? Kui palju on liiga palju? Oma aias näen, et ruumipuudus pole ainuke aspekt, vaid toitaineid on ka vajaka jäänud. Olen tõesti panustanud palju raha ja energiat, et luua kõige paremad tingimused kasvuks- orgaaniline muld, orgaanilised toitained (sama tähendus halva reputatsiooniga sõnale “väetis”), naturaalsetel õlidel baseeruv putukasprei jne.  Tahaks öelda, et see kõik on olnud ilmaasjata, sest nähtavaid tulemusi pole väga olnud, kuid see pole kindlasti olnud täitsa ilma eesmärgita, sest ma õppisin sellest midagi. gar1

Õpetajad on kõikjal, kui vaid oskaksime vaadata. Eriti looduses. Seega- kui taim ei kasva mingis ruumis või maal orgaaniliselt (loomulikult), ilma suurema sekkumiseta- seda ei tee ka mina. Vahet pole, palju pressida, raha alla panna, väetada ja kunstlikult elus hoida. Jah, see pikendab küll taime ning minu hetkede eluiga, kuid kui jätkusuutlik see on? Ja kui ma pole enda vastu aus, siis kui aus saan ma taimede vastu olla? Või inimeste? Sest ega taimel pole suuremat vahet, kas ma räägin musta valgeks või annan lubadusi, et varsti läheb paremaks, kui ta loomulikult ei sobi sinna ja ei taha seal olla. Tema ajab ikka enda asja. Sama on ju ka inimestega. Sõnadega saab kõike luua, kuid tunne ning olek on miski, mis ei vea kunagi alt. Kõik võib ju paista hästi, kuid see ei garanteeri, et seestpoolt/”mulla all” kõik tõesti hästi oleks.

On kohti ning hetki, kus kõik läheb täpselt nii või isegi paremini, kui lootnud oleks. Ja on neid, kus kõik kiratseb, ei idane, ei kasva, loomine lõppeb. Ja ma ei räägi vaid füüsiliselt eksisteerivast, vaid omaenda peas, omaenda sisemises ruumis. Jah, kõigest on võimalik õppida ning  välja tulla, kui on tahe vaadata oma hirmudele ning kahtlustele otsa. Elus on nii. Aias on ka nii. Anda endale ning teistele ruumi, kus on võimalik kasvada, mitte tasapisi hääbuda.

gar3
Alchemical Opus | Andrew Norris Thompson

Ma olen õnnelik, et mu taimed mind õpetavad ning seetõttu oskan ka mina nende vastu parem ning leebem olla.  Ei, aias pole küll toimunud mingit katastroofi, kuid näen juba praegu, et orgaaniliselt ise mullast idanenud tomatiseemned on kasvanud elujõulisteks, vilja kandvateks olenditeks kuid minu hoolikalt istutatud ning heade soovidega ülekülvatud taimed ei ole pooltki nii ilusad. Eks maailm ja loodus muudkui õpetab ning mina muudkui õpin. Elu tuleb usaldada. Maad tuleb usaldada. Iseennast eelkõige- südant, hinge, kõik mis tuksub seespool ning meid muudkui edasi üritab kanda- kui me vaid lubaksime ja oleksime avatud. Sundimine, krampis olek ning kümne küünega kinnihoidmine millestki, mis ei lase armastusel maailma vastu laialt ning voolavalt levida, ei ole seda väärt. Ja aed tahab ka natuke omasoodu olla, oma umbrohtu kasvatada ning ise mullast võtta seda, mida tal vaja on, mitte saada armastusega lämmatatud.

gar5

Usalda elu. Ava ennast kõikidele ideedele. Ütle elule “Jah”, isegi kui keegi sinus pettub.

Aitäh xx

Jane

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.