Enesekindlus/enese ette ehitatud kindlus?

Once we believe in ourselves, we can risk curiosity, wonder, spontaneous delight, or any experience that reveals the human spirit. – E.E. Cummings

DSC_1059
Kerlyn, Sügis 18′

Panen kohe kirja, et räägin siin vaid enda kogemusest, vaatlustest ning kõigest endale arusaadavast ja arusaamatust. Enesekindlusega on mul kehvad lood ja ehk kõrvalt vaadates ei olegi sellest eriti aru saada. Ja tegelikult see tekitab veel eriti veidra olukorra, kuna minu puhul on enesekindlusest puudu suulises väljenduses, olgu see siis avalikus ringis küsimuste esitamine, oma arvamuse avaldamine, eriti eriti aga veel laulmine, just siis, kui olen enda arvates ümbritsetud üpris intelligentsete inimestega. Miks veider? Sest seni pole veel keegi (ehk julgenud) mulle öelda, et ma paistan väga ebakindel mida iganes ma ka ei teeks.  Kuid antud olukorras on mängus suuresti hirm teiste hinnangute ees- ehk siis tundub, et probleem tuleb eikuskilt- ma ei saa ju eeldada ka, et kõik valetavad mulle, kui jagavad heakskiitu või nõusolekut mu väljendustele- seega ei ole asi negatiivsetes hinnangutes vaid ainult hirmust nende ees. Ja veel positiivsemal noodil- isegi kui olengi milleski eriti s*tt, mida mulle siiski teha meeldib, siis lähedased ikka kannatavad välja ja ei murra mu oksakest, kus istun, sugupuult! 😀

Aga kust tulevad hirmud? Ma isegi ei tea, kas ma olen sellest üldse siin blogis kirjutanud, aga mul on elus nii palju vedanud, et ma ei ole kunagi pidevat kiusamist omavanuste poolt pidanud taluma. Tagasivaates aga saan öelda, küll tuli seda ette minust palju vanema suguseltsi poolt, kelleks mitmed juhtusid olema koolis mu õpetajad. Algselt tahtsin panna õpetajad jutumärkidesse, kuna olen siiani veendumusel, et mõned inimesed võiks sellest ametinimetusest ainult unistada, mitte reaalselt kanda aga siis lõi see teadmine ikka pähe, et õpetaja võib olla ja tavaliselt ongi iga inimene mu elus, seega ma jätan selle vastukiusamise hetkel teadlikult tegemata. Tol ajal ma ei saanud mõne olukorra tõsidusest täielikult aru, kuid pidevad unenäod ning mälupildid toovad emotsionaalselt läbielatut ikka ja jälle tugevalt pinnale. Taaskord, ei ole mõtet nimetada nimesid ning isegi olukordi, sest sellises väikses kogukonnas on suhteliselt kerge tekitada kuulujutte ning määrida nimesid. Aga kuidas on see seotud ebakindlusega, millega ma enne juttu alustasin?

Olen teadlik, et minusuguseid emotsionaalseid olukordade vaatlejaid ja hindajaid nimetatakse ikka ja jälle lumehelbekeste põlvkonnaks kuid samas olen ma ka nüüdseks kindel, et tänapäeva lastega EI SAAGI enam nii, nagu sai 10-20 aastat tagasi. Need viisid ei tööta enam mitte kellegi hüvanguks, vaid pidurdavad terve inimkonna arengut elutervete vaadete ning jätkusuutliku eluviisi poole. Lapsed, noored ning ka täiskasvanud, kes tahavad teistmoodi teha, kui praegune kooli- ning ühiskonnasüsteem ette näeb (ja siin on vahe- kes TAHAVAD teha ja kes EI viitsi ega taha midagi teha), naerdakse üsna kiiresti välja. Lõpuks muidugi, kui iseend täielikult selles kaoses ära ei kaotata, tõestavad need lapsed ja noored, et neil oli õigus after all. Ja tegelikult ei ole “õige” olemises midagi püha, pigem on murekoht selles, et isegi ei taheta kuulda ega mõista teistmoodi võimalusi. Räägin hetkel suhteliselt pinnapealselt, kuna ei taha või ei ole veel valmis oma konkreetseid näiteid mängu tooma ning neid uuesti läbi elama. Ma ei taha kõlada, nagu ma oleks tohutult victimized, sest ma ei ole kuid ausalt öeldes olen ma pettunud, et mul ei olnud 7-aastaselt, kui mind kooli saadeti, valikuvõimalust. Ja et ma järgmised 10 aastat ei saanud ka aru, et mul oli valikuvõimalus. Valikuvõimalus, et olla ümbritsetud mõistvate ning arengut toetavate inimestega.

See tekitab ebakindlust, kui juba väiksest saati on oma vaated ja arvamused keskkonnast, inimeste käitumisest, õigest ja valest, rõõmust ja kurbusest ning keegi EI TAHA neid kuulda, veel vähem anda sulle isegi tillukest võimalust, et oma sisemaailma kuuldavaks teha, sest kuidas saab ühel väikesel inimolendil üldse selles peakolus midagi loogilist ning inimlikku või südamlikku peituda. Üks killuke mälestustest ka siia, kui mingis algklassis oli ilus oktoobrikuu ning justkui eikusagilt hakkas maale langema imelisi valgeid lumehelbeid ning kõik elevil lapsed vaatasid seda sadu, pupillid 10x suuremad kui muidu, tahtsid akna keset tundi lahti teha, et paar helvest oma sooja pihku püüda. Selle asemel kästi pilk pöörata tahvlile ning kõik salaja õue piidlejaid karistati karmi sõnavooga, lubati ka klassist välja saata. Tagantjärgi tahaks ju karjuda, et LUBA see 5 minutit rõõmule ning uue hooaja algusele. Miks looduserütmid on justkui mingi suvaline nähtus meie elus, mis ei oma mingit tähtsust? Üks hetk ning nõme õpetaja, okei. Aga korrutame need väikesed ning veidi nõmedad hetked mitme korraga nädalas, mitme korraga kuus ning seda 12ne aasta jooksul. Jaa, kodust tuleb põhiline kasvatus ning tunnetus õige ning vale vahel, kuid ülejäänud aeg ongi justkui mingisugune olelusvõitlus, kaalumine, kas on üldse mõtet oma suud lahti teha või pigem olla iseenda sees lukus, iseenda sees, kus kõik on nii tuttav ning keegi ei keela, käsuta, targuta…

seni kuni

oled 22 ja iseenda sees lukus olles kuuled neidsamu hääli, mida oled püüdnud kaua aega vaigistada. Ja saad aru, et programmeerimine on toiminud. Ja it’s all up to you, kas tahad selle hääle vang edasi olla või lased need sääsepininad lõplikult minema ja teed selle frigging suu lahti ja räägid enda tõtt ilma kaitsemüüri ette ehitamata. Ja laulad. Ja karjud kui vaja. Sest sul on LUBA seda teha ja sa ei võlgne oma vagura lambukese isiksust MITTE KELLELEGI. Isegi kui keegi on sulle öelnud, et sa ei oska ja ei ole väärt. Et sa ei jõua kuhugile, elades nii, nagu elad. On ya face, hääled. Aitäh, et olite ja mulle järjekordse väärtusliku õppetunni andsite, kuid teie aeg on läbi.

Kes iganes ja kus iganes sa oled (see on ka sõnum mulle endale)- ma loodan südamest, et sul on julgust ja jõudu jääda iseendaks, isegi kui tundub, et mitte keegi seda ei soovi ega soosi. You got the permission from the Universe.

xx Jane

 

 

 

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

8 thoughts on “Enesekindlus/enese ette ehitatud kindlus?”

  1. Sa leiad probleemi seal, kus seda pole. Sind koolis alati armastasid nii õpetajad, kui ka klassikaaslased. Sa olid paljude lemmik. Jah muidugi olid ka halvad õpetajad ei vaidle. Aga siiski koolist said palju tähelepanu ja head suhtumist, sa pole kunagi üksi olnud. Õiget kiusamist sa ka pole kunagi tunda saanud. Ei mõtle sellist, kus keegi kord ütles et ole sitt ära seda tee vaid õiget korraliku kiusamist. Kus iga jumala päev sind klassikaaslased kiusavad, ütlevad et oled kole, löövad, sõimavad jpm. Nii et sa iga hommik ärkad värisedes, sest tead et see kordub uuesti ja mitte keegi ei tule sulle appi, sest sul pole mitte kedagi kellele sellest rääkida. Lõppude lõpuks sul tekibki tunne, et teistes pole midagi viga vaid endas ja sa hakkad endas kõike vihkama. See mis sulle üks õpetaja keelas midagi tegemast voi ütles pahasti see on tõesti tühine asi.

    Like

    1. Hea M (P.S enda nime alt kommenteerida on tegelikult täiesti okei)
      Ma tõin ju oma postituses konkreetselt välja, et mind pole kunagi pidevalt kiusatud omaealiste poolt ning otseloomulikult olen selle eest uskumatult tänulik. Milleks seda veel justkui kontekstist välja tuua ning justkui väita, et mul ei olekski kunagi probleeme, depressiooni või stressi olnud? See on justkui väitmine, et kui sul pole kunagi mingit tõsist haigust olnud, siis ei peaks sa ka külmetust või nohu ravima. Ja veel, väita inimesele, kellel on eri eluperioodidel täitsa tõsised mentaalsed probleemid olnud, et TAL EI OLE PROBLEEMI, võib mõne jaoks lõppeda saatuslikult. Kui on teemasid millest pole mingil põhjusel teiste ees (ka kõige lähedasemate) avanetud või sotsiaalmeedias jagatud, ei tähenda, et probleemi polegi olnud. Õigete sõnade valimine toetamaks/materdamaks kedagi on siin elus väga tähtis. Kõik on erinevatel teekondadel, hetkel tegelen mina oma sisemise minaga, olgugi, et seda ei ole trigger’inud ränk koolikiusamine. Ma olen igat sorti kiusamise ja diskrimineerimise vastane, kuigi on olnud hetki algklassidest ning vahel tõesti ka hiljemgi, kus ma selle tõsidusest siis veel aru ei saanud. Aga aeg õpetab ning oskad lõpuks endale ka andestada, et kellelegi tahtlikult või tahtmatult sõnadega haiget oled teinud. Ja palud ka reaalses elus andestust sellelt, kes seda enda sisse kogus. Ma ei ole Sinu kingades käinud ja ei saa öelda (mitte, et Sa küsinud oleks) mida sa tegema peaks, et sellistel minevikutraumadel minna lasta. See on sügavalt individuaalne. Aga see on võimalik.
      Ma ei soovi elada reaalsuses, kus ühe mured/traumad/mälestused/kiusamised on olnud teise omast suuremad ning seega justkui “väiksemad” mured, äng ning viha ei loeks midagi. Kannatused (ning nende püsiv kandmin) ei muuda meist mitte kedagi õilsamaks. Pigem oleks vaja üksteist toetada, kuid seda vaid juhul, kui see tuleb südamest.
      Antud hetkel kellegi isikliku ning delikaatse blogipostituse all väitmine, et probleem on mul endal tekitatud, kui tegelikult Sa mind sügaval tasandil ei tunne ning leidsid vaid koha, kus välja tuua, justkui oleks ma angel without worries, ei tööta. Mu allasurutud negatiivsed emotsioonid ei kao kuskile, kui ma mõtlen, et neid pole olemas ning veel eriti, kui keegi ütleb, et neid pole olemas. Aga lõpuks ei pea ma seda kellelegi tõestama, kirjutamine on minu viis sisemisi muutusi ning paranemist läbi viia. On erinevaid saatuseid, karme ning helgeid, kuid neis kõigis on omad valud, mis pole teistele tihti nähtavad. Ja asi pole selles, mida üks nõme õpetaja keelas või ütles.
      Sulle soovin südamest kõike head, eriti oleviku nautimist ning andestamist oma minevikule, kui oled selleks tõeliselt valmis, armas M.

      Like

    1. Mtea võtad igat teksti, mis sinuga kuidagi ei nõustu, nii närviliselt. Ma tahtsin vastupidi toetamiseks öelda, et ei tasu neid halvu õpetajaid kuulda, kuna sind sind on enamus armastanud. Tõin oma kooli kiusamist, lihtsalt näidata kuidas lood võivad sitemad olla. Mõttetu isegi oma arvamust kirjutada.

      Like

      1. Your perception is your reality. Tänud toetamast, ning alati võivad lood tuhat korda sitemad olla, kuid ma ei süübinud selles blogipostitusel hetkel koolikiusamise olemusse vaid rääkisin pigem teadlikust pikaajalisest programmeerimisest ning selle mõjust minule. Ma ei tea, mida sina tunned, kuidas ma saan sellest siis kirjutada?

        Like

    2. See tuleb küll mulle üsna uue väitena, et olen veel koolikiusaja ka olnud? 😀 äkki tahad lähemalt rääkida? Ei väida, et poleks kunagi kellelegi halvasti öelnud kuid kohe kindlasti pole ma füüsiliselt vägivaldne olnud. Äkki tõesti on veel midagi, mida olen teinud ning ei teadvusta seda? Jaga mullegi, võid fb-s directi saata kui tahad 🙂

      Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.