Suvi 2018

Teen ühe väikese tagasiviske juulikuusse, kui kirjutasin luuletuse erakordselt kuumast suvest Eestis.

Sajandi Suvi

Ärgates jo õhk sinine,

Lõõtsutab varjus päevakoer

Maal ära ehmund inime-

Suvi Eestis esimest korda soe

Tuhat rohelise varjundit aasal

Parme jalal rohkem kui bussijaamas

Jääkülma kaevuvee kaasa haaran

muidu suren, olgu see mul igal pool kaasas

AGA sajandi suve kuumus ei ületa

armastust, mis südames palavam

Sel aastal juulikuu on meil lumeta

koer haugub, kuid edasi veereb karavan.

 

See suvi oli minu jaoks tohutult eriline selle poolest, et lõpuks ometi tundsin rahu selles, mida mulle kõige enam meeldis teha- looduses olla, päikeseloojanguid vaadata, kirjutada, aias toimetada ja hoidistada, olla üksi, tutvustada kallimale Eestimaad, pildistada, käia kontserditel, vaadata oma tähistaevast, käia oma kasepuu juures, korjata seeni, mille liigivalik varieerus iga päev, suheldes ravimtaimedega ning neid korjates ja kuivatades, veeta enamus päevast kaelani tiigivees, viia koeri ja ennast jalutama, süüa vaid seda, mis loodus parasjagu andis, lugeda tohutul hulgal raamatuid, kohtuda kõige paremate sõpradega ning lõkke ääres üksteisele aega enda sisse vaatamiseks andes, joonistades, jälgides ainsat pilve erksinises taevas haihtumas, käia oma kivi peal loodusega suhtlemas, kuulates kõige paremat muusikat, olles iseendas iseendana täielikult kohal.

Mitte eriti kaua aega tagasi kirjutasin päevikusse sellised read:

Esimest korda

kui tundsin, et saan hingata

oli teises Maailmas

võõras keeles

troopilises kuumas

ÜKSI

iseendaga üksi

Ja ma sain hingata, ma sain vabaks

iseenda omaks

Ei olnud mind ühiskonnale, hirmule, vanematele, sõpradele

ei kellelegi

olin iseendale. vaid endale

Ja nii sain ma lõpuks hingata. (J.V ’18)

 Aga ma saan nüüd sedasama siin ka öelda. Sest tegelikult ei ole mingit vahet, kus Maailma otsas olla. Oma hing, mõistus ja süda on ikkagi need tegelased, kes seda kõike välisega kipuvad seostama kuid meie Olemus on olemus siin ja praegu- alati sama, muudkui õppides, kuid kes igatseb ainult armastuse ja valguse poole. Väline keskkond kipub meid mõjutama küll, kuid tegelikult kui oleme otsustanud olla õnnelikud, käia oma teel ja olla oma elus KOHAL, siis ei loe, kas oleme Eestis või Uus-Meremaal (kuigi jah- mäed. Nemad teevad mind tohutult õnnelikuks küll.) Mida sellega öelda tahan, on see, et reisimine on üks kuldaväärt eluviis ja see kipub olema üks nendest kogemustest, mida me kunagi ei kahetse, kuid reisimine algeesmärk peakski olema õppimine, mitte põgenemine. Kuigi- kui lõpuks ikkagi mõistan, et põgenesin, sellest õpin ja minna lasen, on seegi õppetund. Elu on kool ja mäng üheskoos.

 

Varsti jälle xx

Jane

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.