NEW ZEALAND II

 

Palju kirjutama ei hakanud, küll lisasin pea sada pilti nii NZ I kui ka siia. Nautige 🙂DSC_0479Iga reisi ajal olen endale öelnud, et see riik ongi see, kus ma igavesti elada tahaksin. Ja siis lähen järgmisele reisile ja ütlen sedasama. Ja nii juba.. päris palju kordi. Ma pole siiamaani kokku lugenud, kus ma käinud olen, sest ma ei tea, kas see läks viieaastasena reisi alla kirja, kui Petseris jäätist käisime emaga ostmas või teel Saksamaale Taanist läbi sõitsime või mu passis on Singapuri tempel, kuigi lennujaamast ma kaugemale ei jõudnudki? Ilmselt pole vahet ka, kogu mälestusi, mitte numbreid 😀

Ja siis me läksime Uus-Meremaale. Ausalt, taevas läks selgeks, aeg peatus ja kõrgemad väed  koputasid õlale, et see ongi see, kus ma võiksin oma igaviku veeta. Olgu, see oli mu peas vaid nii, sest reaalsuses sadas meile lagipähe rahet, airBnBi perenaine ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ei tahtnud meid tuppa lasta, rendiautole sõideti esimesel päeval tagant sisse, mis kõlas küll 5 korda hullemini, kui asjad tegelikult olid ja müstilisel kombel ei töötanud üheski poes meie kolm pangakaarti. Hiljem saime muidugi aru, et pidime krediidiga ostma, mitte “savings”ite alt. Olime sealset ilma eos alahinnanud, sest maandusime plätude ja mina rannakleidiga. Väljas oli kolm kraadi. Kiire käik Red Crossi kaltsukasse parandas olukorda tunduvalt. Ja siis kutsus Vass meid sauna, mis päästis minu usu eestlaste lahkusesse ja samas ka mu jäätunud kehaosad. Leidis ta ka meile antud ööks põranda, kus magada, mille eest me oleme igavesti tänulikud!!

DSC_0487

Läksime reisile plaanideta, nagu seda alati teinud oleme ja mis on tõestatult parim viis rändamiseks (viidet panna ei saa, ainult kogemusi). Marsruudi leidmine polnud väga raske, sest lõunasaar on väga-väga mägine ning palju võimalusi off-road’il sõitmiseks polnudki. Pooled ööd magasime minu kaasavõetud swag’is, mis on magamiskott-telk-madrats 3in1. Lennujaamas võeti see meil käest ära, sest biosecurity risk on siin- kui sealmaal väga tõsine teema. Kõik otsiti läbi ning väidetavalt nad leidsid teki alt ühe mardika, kelle nad kohapeal lömastasid. Vaene mardikas, kes polnud mitte milleski süüdi. Austraaliasse tagasitulles ei maininud me enam kellelegi, et meil on telkimisvarustus kaasas, nii tohutu ajakulu väikestest asjadest 😀

Ühel õhtul leidsime männimetsa, kus lõket teha ja end ööks sisse seada. Ma ei tea miks, aga mul võttis umbes 4 tundi, et und saada ja kui see juhtus, ärkasin üles kõige võikama karje tõttu, mis ma oma elus kuulnud olen. Otse minu kõrval. Kui see jätkus järgnevad kolm tundi, hakkasin juba häälega harjuma, teadmata, kes see oli. Karjusin eluka peale omakorda, mis ajas ta veel rohkem närvi. Järgmisel päeval googeldades selgus, et tegu oli (o)possumiga, kellele me mingil põhjusel ei meeldinud.

DSC_0494DSC_0495DSC_0542

Aga Uus-Meremaa lõunasaar on nagu muinasjutt. Taimed, loomad ja mõned linnud on Eesti omadega nii sarnased/identsed. Kasepuud, tammed, pihlakad, lambatatikad, metsvaarikad, kärbseseened, siilid ja sammal tekitasid tunde nagu oleksingi Eestis, mis on läbi teinud tarkvarauuenduse kõrgete mägede, sinise vee ning sõbralike inimeste näol. Väga raske on teel silma peal hoida, kui iga võimalik vaade naelutab paigale ja võtab sõnad suust ära. Ma arvan, et järgmisena vaatame põhjasaare ka üle ja siis läheme jälle lõunasse ja… ilmselt jääme sinna elama 😀 Tegelikult ei ole plaani  veel paikseks jääda, sest nii palju ideid vajavad veel läbielamist.

DSC_0567DSC_0569DSC_0571DSC_0575DSC_0582DSC_0585DSC_0598DSC_0610

Kõige eredamalt jäid meelde meie Queenstown’is tehtud kaljuhüpped. Ma kardan tohutult kohti, kust ma võin alla kukkuda, väldin igal võimalusel vettehüppeid isegi madalatelt pukkidelt ja kui end kuskile äärele ukerdan, siis ikka nii, et iga sõrme- ja varbaküüs hoiab end klammerdunult maa küljes kinni. Ja siis me läksime maailma kõrgeimale kaljuhüppeplatformile ja küsisin, mis nende kõige õudsemad hüppestiilid on. Esimene kord hüppasime koos Brockiga selg ees. Ei teadnud eriti, mida oodata, aga kui me alla kukkusime, siis käis terve elu silme eest läbi ja ei uskunud, et see nii hirmus  võiks olla. Kutid küsisid, kas keegi tahab teist korda hüpata, ning kurat mu sees sosistas, et mine!! Küsisin, kas saab veel hirmsamaks minna ning muidugi sai, hoidsin oma käsi selja taga kinniseotult ja pidin ISE hüppama, keegi ei lugenud üks-kaks-kolm-kalluta-hüppa. Peale seda ma ei karda vist midagi enam (kindlasti…) good fun but scary as fuck.

Mul on elu jooksul olnud ainult kaks korda see tunne, et ma ei viibi planeedil Maa, kord Kesk-Austraalia kõrbes, Gammon ja Flinders ranges’ite vahel, mis tundus ja nägi välja nagu oleks me Marsile sattunud (mis tuletab meelde, et ma ei ole sellest blogipostitust teinud, sest kogu see tripp raputas mind emotsionaalselt nii palju, et ma siiamaani ei oska selle kohta midagi arukat öelda) ja teine kord siis Uus-Meremaal.. suhteliselt igalpool. Enne Queenstowni ida poolt tulles eriti.

DSC_0689

DSC_0708
politseitraktor

DSC_0714

DSC_0720
Ei ole see põllumeeste elu ka enam kerge

DSC_0732DSC_0741DSC_0750DSC_0759DSC_0763DSC_0783DSC_0819DSC_0827

 

b2babeDSC_0871DSC_0873DSC_0877DSC_0899DSC_0913DSC_0933DSC_0944DSC_0951DSC_0958DSC_0965

DSC_0831DSC_0833DSC_0869

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.