Töö, kuulid ja telefonid

Mulle ei meeldi üldse tõsine olla aga kui kord sellesse lainesse satun, on sealt kuidagi raske välja rabeleda. Viimasel ajal on aga elu mind täitsa naerma ajanud.

Nädal algas sellega, et mind kutsuti hommikul kella kümnest tööle. Üks mees pidi mulle korraks appi tulema, sest olen tööl ainult fastway süsteemiga töötanud, mis tähendab seda, et hunnik asju teeb arvuti automaatselt ära ja mina pean siis noh… eksisteerima ja tarka nägu tegema. Seekord aga pidin kõik otsast lõpuni paberitele kirja panema, kalkuleerima ja manipuleerima ( pikk lugu lühidalt- sorghumi niiskus ei tohi ületada 13.5% aga kui ta ikkagi üle on, siis sisestad arvutisse, et kõik on okei. Elagu tabelimajandus, mida keegi nagunii ei järgi). Igatahes järsku oli kell 11 ja mitte kedagi polnud veel tulnud, ei kliente ega ülemusi. Veetsin aega süües ja joonistades kuni järsku saadeti mind koju, sest elekter jamas silotornidega. Vabandati mu aja raiskamise eest, korjasin kodinad kokku ja läksin. Igatahes läheb see tööhooaeg siin veidi nihu nagunii, sest mul on aprillis piletid Uus-Meremaale, sest selleks ajaks oleks pidanud hooaeg läbi olema, aga tundub, et siis ta alles hakkab. Yolo, ütleks vana mina aga see uus mina ka väga targem ei ole.

rlehmrju

Lisaks veel selle seiga ka, kus mind puuvillahooajaks weighbridge’i (kaalusilla..??) peale tööle kutsuti. Mõtlesin, et vahva, saaks neli kuud rekkasid kaaluda, miks mitte. Kuna olin seda ametiposti juba näinud ja eelmisel hooajal Ingridiga weighbridge’is kohvi lürpinud, ei mõelnud ma asjast midagi halba. Kõik teavad austraallasi, kui inimesi, kellega on väga kerge suhelda, nii nad siis helistasid mulle ja ütlesid, et tule korraks juttu ajama. Seda väljendati moel, nagu me võiks korraks maja ees kokku saada ja udujuttu puhuda ja nii ma seda ka võtsin. Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli tegu päris korraliku tööintervjuuga ja ma olin end selleks täpselt 0% ette valmistanud. Ei olnud mul CV-d, korraliku kodaniku riietust ( spordilühkad, varbavaheplätud ja Big-W hall topp XD) ega mingit motivatsioonikõnet neile pakkuda. Oh seda õudu, kui istud laua taga ja sinu ees on kaks üliviisakalt riietatud naist, küsides, kus ma varem töötanud olen ja kuna plaanis koju on minna (juulis, aga kuidas sa neile seda ütled, et ei plaani tervet hooaega teha vaid poole pealt naaksu tõmmata hoopiski). Ma tean muidu väga hästi, kus ma varem töötanud olen, kaasa arvatud puuvillatehases, aga sel hetkel lõid taldrikud mul peas kill-kõll ja ütlesin umbkaudselt, et siin-seal, traktori peal, kombaini peal ja graincorpis ja… mille peale tuli vastus, et meie ei paku sama head raha nagu teraviljatööstus. Naeratasin ja surin natuke sisimas aga siis hakati hoopis küsima, kus ma reisil olen käinud ja leidsime ühise jututeema Bali näol. Läksin koju lubadusega, et nädala lõpul annavad mulle teada, kas sain töö. Igaks juhuks mainin, et möödas on pea 3 nädalat ja ma pole ühtegi kõnet saanud.
Ega ma ei tahtnudki seda tööd tegelikult 😀

Red-bellied Black Snake
Red-bellied Black Snake on üks ilusamaid ning rahulikemaid madusid, keda ma kohanud olen.

rbeach.jpg

Kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et mulle meeldib muru niita. Mulle meeldivad erinevad niidukid ja kui kätega lükatava muruniiduki upgrade’isime murutraktorile, oli pidu lahti, muudkui niida, kuula muusikat ja ole õnnelik. Siinmaal tikun ma ka igalpool niitma, kuigi siin sajab kord aastas ja muru on pigem kui hein, mis on küünis 5aastat istunud ja kõdunenud (piltlik näide, vahepeal sajab rohkem ja siis on kõik jälle üks nädal roheline). Siin avastasin ka zero-turn murutraktorid, üks uhkem kui teine. Koha peal saab ringe teha, ei pea käike vahetama, et tagurdada jne, muudkui lükka-tõmba ja istu troonil kui kuninganna ise. Järsku tuli spotify-st Reketi “Öö Läbi”, mille esimene lause on: “Ma eelistan võitmist, kallite autodega sõitmist” ja mul tuli kohe hiilgav idee teha oma “kalli autoga” video ja see IG story’sse sama pealkirjaga panna. Panin telefoni filmima ja järgmisel sekundil teda enam polnud. Oli ta hoopis kukkunud metalli peale, omakorda pooleldi niiduki ratta alla ja andis endast veel viimaseid elumärke. Sisse ta enam ei lülitunudki ja mul jäi üle vaid nentida, et mul pole peas ikka kõik korras. Eks tal oligi limiteeritud aeg, sest hoidsin teda väga pikka aega kunstlikult elus. Minuni tuli ta kollase ekraaniga, töötades vaid talle sobilikel aegadel. Siis kukkus ta peika taskust kivipõrandale, eemaldades endast viimasegi visuaalse ilu… ja nüüd siis selline lugu.

rdragon
Water dragon
rmnts
Glass House Mountains

Mul on ikka nii palju rääkimata lugusid, kui järele mõelda. Siin on teile üks veel sellest, kuidas ma peaaegu kuuli sain.
Relvaklubist helistati, et meid oleks vaja ühele hommikusele üritusele, et üks juhendaks ja teine siis skooriks. Peika hakkas siis kümmet inimest juhendama, kuidas relva hoida, kuidas savimärgile pihta saada ning mida kindlasti mitte teha. Kuna enamus relvi olid double-barrel’iga, ehk siis mahutavad kaks kuuli, oli väga oluline, et kui esimesel korral märgile pihta saad, relv koheselt murda ning teine kuul välja võtta. Seda korrutasime mitu korda üle, sest kõik räägivad õudusjutte sellest, kuidas m
märgile saadakse esimese korraga pihta, õnnejoovastus võtab üle ning inimesed keeravad laetud relvaga rahva poole ning lasevad teise kuuli kogemata lendu. Aga mida kardad, seda ka enda ellu saad. Istusin laskjate taga pukil ning panin tulemusi kirja, kuni järsku käis tohutult kõva pauk ning paremat õlga lõi miski teravalt. Ei saanud kohe aru, kas sain kuuli või lendas betoonitükk minuni. Juhtus tegelikult see, et märki tabati esimese korraga ning relva ei murtud, seega oli see laetud ning see mees tulistas enda jala kõrvale betoonpõrandale ning minuni lendas terve hunnik väikeseid metallkuule, mis ümbritsevad suurt kuuli. Üks juhtus mind tabama (olukorda arvestades väga suur võit, sest idee poolest oleks ta võinud ükskõik kelle maha lasta) ja kõigi silmad olid õudu täis. See mees enam sel päeval (ja loodetavasti igavesti) relva kätte ei võtnud ja mina pole ka enam nii agaralt enam lendavaid savimärke laskmas käinud.

rlirrrrerwvikerkaar

Järgmiste lugudeni,
Jane

 

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.