Kodutunnet ning kasemahla,
suitsusauna sünget tahma
iseenda sees läbi elas
tüdruk, kes tõeliselt Elas
– J.Vako 17′
Mul on viimase nädala jooksul Eesti peale mõeldes meel ikka eriliselt härdaks läinud. Ma tean, et minevikus ei ole mõtet elada aga mälestused kodust kannavad mind iga päev ning tuletavad meelde, kui palju mul on… Nii palju, mida ja keda igatseda, oma salakeel siin inglise keelest ümbritsetuna (see haiglane heaolutunne, kui saad 5MIINUST kuulata igati ontlike inimeste keskel) ja nii edasi. Selline tunne on, nagu oleks tohutud aastad möödunud ja vaatan pilte keskkoolist heldimusega (mainiks fakti, et tal ajal ma kooliargipäeva heldimusega ei kogenud, vastupidi, hea et ma üldse elus olen). Küll on tore, et olen endasse rohkem talletanud head, kui halba. Aga mõtted kodumaast on nüüd täiesti teisel levelil, Alendrit kuulates huilgan kui hunt täiskuuööl, et “sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin… Eesti muld ja Eesti süda…(pisar vasakus silmas included). Mitte, et see nüüd mu kodumaa-armastust näitaks, aga see ongi miski, mida saab vaid kogeda, mitte nii kergelt välja kirjutada.
Olen sellest juba kirjutanud ka, aga kui Eestis tundub kõik või miski halb, siis tasub korra või pikemalt mujale kolida arusaamiseks, et tegelikult ei ole asi ikka üldse nii hull. Kui poliitikud, seadused ning veidi pikaleveniv talv kõrvale heita, siis elame ju täiesti imelisel ning puhtal maal, omanäolises kultuuriruumis ning rääkides oma armsat salakeelt.
Ausalt öeldes, ma juba põlen, et tagasi tulla. Pikemalt.
Südamest suur aitäh Eestile, sealsetele inimestele, vanematele, õele-vennale, esivanematele, muusikutele, eriti neile, kes meid omal ajal vabaks laulsid, kultuuri- ning keskkonnahoidjatele. Ma olen teie üle uhke ning loodan, et ühtekuuluvustunne ei kao mitte kuhugi, mitte kunagi.
Palju õnne, Eesti! Kuigi ma suurel juubelil Sinu juures olla ei saa, siis ehk 200ndal trehvab!
Lõpetan selle kirjatüki luuletusega, mis suures igatsuses kirjutatud sai:
Tuul nii tasa sasib juukseid,
sel elu rännuteel
Kui väga tahaks jälle joosta
sel sammaldunud metsateel
Kamina ees istudes silmitsen leeke,
hoian tassikest kummeliteed
Kui väga tahaks tunda jälle
oma armsad koduteed
Hingata vabalt ja silmata tamme
mis nii võimsalt täidab talupuu rolli
Torme üle elanud ja sõdu
iidne tarkus, lehekõdu
Sõbrad läksid, neil oma tee
minagi läksin, kuid kaugele
Varsti lendan üle maa ja vee,
et maanduda kodumaale laugele
Mägine maa ja kuumaveeallikad,
päikesepaiste ja ookean suur
Neid armastan, kuid igatsen Eestit hallikat
ning tema peale paistvat hõbekuud.
– Jane Vako 18′
Lisaks täiesti mitteseotud moel mainin seda ka, et blogi aadress on nüüd http://www.janereisib.com , ilma wordpressita vahel.
