Mu armas Eesti

Kodutunnet ning kasemahla,

suitsusauna sünget tahma

iseenda sees läbi elas

tüdruk, kes tõeliselt Elas

– J.Vako 17′

IMGP9469.JPG

Mul on viimase nädala jooksul Eesti peale mõeldes meel ikka eriliselt härdaks läinud. Ma tean, et minevikus ei ole mõtet elada aga mälestused kodust kannavad mind iga päev ning tuletavad meelde, kui palju mul on… Nii palju, mida ja keda igatseda, oma salakeel siin inglise keelest ümbritsetuna (see haiglane heaolutunne, kui saad 5MIINUST kuulata igati ontlike inimeste keskel) ja nii edasi. Selline tunne on, nagu oleks tohutud aastad möödunud ja vaatan pilte keskkoolist heldimusega (mainiks fakti, et tal ajal ma kooliargipäeva heldimusega ei kogenud, vastupidi, hea et ma üldse elus olen). Küll on tore, et olen endasse rohkem talletanud head, kui halba. Aga mõtted kodumaast on nüüd täiesti teisel levelil, Alendrit kuulates huilgan kui hunt täiskuuööl, et “sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin… Eesti muld ja Eesti süda…(pisar vasakus silmas included). Mitte, et see nüüd mu kodumaa-armastust näitaks, aga see ongi miski, mida saab vaid kogeda, mitte nii kergelt välja kirjutada.

happyjappy.jpg

Olen sellest juba kirjutanud ka, aga kui Eestis tundub kõik või miski halb, siis tasub korra või pikemalt mujale kolida arusaamiseks, et tegelikult ei ole asi ikka üldse nii hull. Kui poliitikud, seadused ning veidi pikaleveniv talv kõrvale heita, siis elame ju täiesti imelisel ning puhtal maal, omanäolises kultuuriruumis ning rääkides oma armsat salakeelt.

Ausalt öeldes, ma juba põlen, et tagasi tulla. Pikemalt.

Südamest suur aitäh Eestile, sealsetele inimestele, vanematele, õele-vennale, esivanematele, muusikutele, eriti neile, kes meid omal ajal vabaks laulsid, kultuuri- ning keskkonnahoidjatele. Ma olen teie üle uhke ning loodan, et ühtekuuluvustunne ei kao mitte kuhugi, mitte kunagi.
Palju õnne, Eesti! Kuigi ma suurel juubelil Sinu juures olla ei saa, siis ehk 200ndal trehvab!

IMGP6252.JPG

Lõpetan selle kirjatüki luuletusega, mis suures igatsuses kirjutatud sai:

Tuul nii tasa sasib juukseid,

sel elu rännuteel

Kui väga tahaks jälle joosta

sel sammaldunud metsateel

Kamina ees istudes silmitsen leeke,

hoian tassikest kummeliteed

Kui väga tahaks tunda jälle

oma armsad koduteed

Hingata vabalt ja silmata tamme

mis nii võimsalt täidab talupuu rolli

Torme üle elanud ja sõdu

iidne tarkus, lehekõdu

Sõbrad läksid, neil oma tee

minagi läksin, kuid kaugele

Varsti lendan üle maa ja vee,

et maanduda kodumaale laugele

Mägine maa ja kuumaveeallikad,

päikesepaiste ja ookean suur

Neid armastan, kuid igatsen Eestit hallikat

ning tema peale paistvat hõbekuud.

– Jane Vako 18′


Lisaks täiesti mitteseotud moel mainin seda ka, et blogi aadress on nüüd http://www.janereisib.com , ilma wordpressita vahel.

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.