Peegelmaailm

Ma olen ju alati öelnud, et terve maailm on me iseendi peegeldus. Kuidas siis juhtus nii, et suurem osa mu 2017ndast aastast kaldus negatiivse energia poole? Ma olin ikka veits pahane, et see nii läks, aga lõpuks sain ma aru, et ju siis on see minu enda peegeldus. Näen seda enda kaaslase pealt kõige paremini- olen mina halvas tujus, ei ole ka tema rõõmsameelsuse kehastus, olen mina heas tujus, on mõlemil selline tunne, et miski ei suuda seda peatada. Ma usun, et tegelikult suudan ma ennast kokku võtta ja koguaeg endal silma peal hoida, mida ma välja endast annan ning mida ma päriselt vastu tahaksin saada. Kes küsib teadlikult negatiivsust ja ebaõnne? Iseendast teadlik olev inimene ei tee seda kunagi. Olles kaotanud oma eluenergia, motivatsiooni ja otsustusvõime enda seest, on lihtne öelda, et ah, enam ei viitsi, ei taha, ei suuda. Elada ka nagu enam ei oska, mis mõte siis sellelgi on. Tõde on tegelikult selline, et kui juba sellised mõtted on peas, siis terve olemus ning universum karjub vastupidist- MA TAHAN ELADA, LUUA, NAUTIDA, OSATA, INSPIREERIDA. Keegi ei otsusta suvaliselt, et enam ei taha, oma siseolemuses. Kui tõesti juba selline tunne on, siis peab hakkama kohe vastandeid otsima- kui miski on mind juba mäest alla veeretanud, ei tunne, et miski sealt enam välja aitab. Aga päriselt me inimloomad ju tahame, vajame ning karjume abi järele. Sama on eluenergiaga. Kui see uitama on läinud, tahaksime PÄRISELT teda tagasi aga ehk sel hetkel me ei oska või arvame, et pole vajalikke vahendeid selle leidmiseks. Tegelikult alati on. Tasuta ning iseenda sees.

bunyip.jpg

Kui minul on eelarvamus kellegi suhtes, saan seda endale ka tagasi inimeste näol, kes ei suvatse minuga rääkidagi, sest neil on eelarvamus, nad on midagi kuulnud või arvavad, et nad lihtsalt teavad.

kivikonn.jpg

Olles paremas kohas oma MÕTETES, on terve elu koheselt helgem, kas olete märganud? Ka inimesed, või vähemalt minu reaktsioon nendele on täpselt sellised, nagu on minu vaimne seisund. Olen seda palju kordi öelnud ja vahel võiksin rohkem enda sõnadest õppust võtta, aga MITTE KEEGI TEINE EI OLE SÜÜDI. Inimene on nii võimas, et tegelikult saab ta valida valu, kurbuse, armastuse, rõõmu ning rahu vahel. Meid vallutanud mõtted teevad selle lihtsalt nii tohutult raskeks ning neelavad ka lõpuks endasse. Paljud on kindlasti kuulnud seestunud inimestest- Oli tore mees, järsku muutus koletiseks. Nagu keegi oleks hinge röövinud või ümber  vahetanud. Sama on ka mõtetega- keegi ei ole meile needust peale pannud või halba soovides meie elu muutnud- kui seda usume, selle ka saame, puhtalt mõtete kujul. Sellisel juhul paneme iseendale needuse peale, millest saab lahti vaid oma mõtteid muutes. Teisi on lihtsam süüdistada kui iseennast… kui üldse peab süüdistama. Vahel tuleks lihtsalt lahti lasta ja reaalselt midagi teha.

bunya.jpg

Mu kõige suurem hirm on, et elu ei toeta mind enam selles, mida ma otsustan teha. Ma kardan, et ma ei jälgi oma elu peateed aga samas pole ma kindel, kuidas sellest aru saada, kas olen liikumas edasi või jooksen vaid ringe oma praeguses situatsioonis. Ma olen küll kogenud seda kergust ja kindlustunnet, mis minust üle voolab, kui sisimas tunnen, et teen midagi õigesti või liigun vajalikul trajektooril, aga samas ei saa ma aru, miks elu kannab mulle ette olukordi ja inimesi, millest ei ole nii kerge lahti saada, eriti kui tegu on kellegagi, keda ma südamest armastan. Kas see peab mulle õpetama lahtilaskmist, kindlust, et tulen tagasi kui oma elu eesmärk on täidetud? Kas elu eesmärk ei ole siis armastus? Konflikt tekib, kui on armastus aga pole rahu iseenda sees. Kui pealtnäha on inimesel kõik olemas, alustades materiaalsetest väärtustest kuni elu armastuseni, kas ta ei peaks olema sisemises rahus? Kust see tuleb, et arvates, et meil on kõik olemas, närib hinge, südant miski ning kõhutunne hakkab hoopiski ära kaduma, sest ma ei võta teda pikalt kuulda,sellest tulenedes järeldab ta ehk, et teda pole mulle enam vaja? Ma tahaksin anda kõik, et hoida iseenda sees seda väärtust, intuitsiooni, kõhutunnet, südamehäält ning hingerahu, aga mis siis, kui ma ei oska? Kui ma ei leia kedagi, kellelt küsida? Kas elu tahab mind tõesti nii palju proovile panna,  et ei saada mulle enam ka võimalusi midagi välja uurida, vaid inimesi ning olukordi, kellel ma lasen end mõjutada ning oma elu sedavõrd hullemaks muuta?

hainaq.jpg

 

Tulles tagasi Personaalse Legendi juurde, millest on nii palju juttu P. Coelho “Alkeemikus”, on see miski, mida vähesed järgivad ning enamus lõpetab  selle maise elu, ilma et sellest üldse kuulnudki oleks. Kas see, et mu süda on otsustanud vaikida, tähendab see seda, et minu Personaalse Legendi leidmise aeg on möödas, et mul oli selle saavutamiseks vaid limiteeritud aeg? Selle küsimuse esitamine tekitab parajat frustratsiooni, sest vahepeal tahaks ju mingisugust halastust. Olles end korduvalt ületanud ning õppinud maailma muudkui läbi uute silmade vaatama, tunnen ahastust, et kas see polnud siis piisav? Tahaks ju tõeliselt teada, kus midagi valesti läks, sest inimene on suuteline õppima vigadest. Kas peale sama  vea kordamist arvestab süda, et see on see, mida inimese Vaba Tahe tahab ning ei hakka sekkuma, suunama? Ma tahan enda südamele teada anda, et ma väärtustan kõike seda, mida ta mulle õpetanud on ning ei soovi, et see kunagi lõppeks. Ehk on ta minu peale pahane, sest me ei tee koostööd. Ma tean, et pole mõistlik asju eeldada, ning et konfliktid tekivad siis, kui üksteist ei kuulata, ei hoolita, ei räägita. On raske tunnistada, et ollakse enda südamega konfliktis. Igaühel meist on rinnus põksumas see punane elund, mis on eluliselt esmavajalik, kuid nõustajana, edasiviijana lausa hädavajalik. Olen näinud, kuidas inimesed kaotavad silmist sära ning põskedelt puna peale keerulisi elusündmusi, tihtipeale juhtub see siis, kui inimene pole suuteline eelkõige endale andestama. Enese vihkamine on justkui oma kodu põlemapanemine- võib küll proovida asendada enesearmastust läbi substituutide, kuid päris, südamest tulevat armastust, ei asenda miski. Selline inimene on küll funtsioneeriv, kuid ta pole Elus.  Ta pole kohal.

DSC_0070.jpg

  veel üks tähelepanek. Midagi suurt ning rasket rõhub inimkonna peal ning kahjuks pole inimeste teadvus niivõrd avardunud, et seda teadvustataks ning midagi kollektiivselt ette võetaks. Isegi kui me ei jälgi uudiseid, kuuleme ikka ligimese suust, mis on juhtunud, kes kuskil mida tegi jne. Hämmastama paneb, kust see kurjus kõik tuleb? Kust see alguse sai ja miks me siiamaani oleme nõus selle keskel elama? Meie Elu kontroll ei ole enam meie käes ning raske on seda tunnistada, sest kõige parem ori on see, kes ei tea, et ta on ori.

mets.jpgygo.jpg

 

Ma otsin eluenergiat taga. Ta läks ilma luba küsimata minema, aga ehk käituvadki eluenergiad nagu õnnetud pooled abielus- vahepeal lähevad asjad nii niruks, et pakitakse asjad ja minnakse minema iialgi tagasi vaatama. Ilmselt on eluenergia teadlik, et heade suhete säilitamiseks on vajalik koostöö ning suhtlus.

Ma olen ju alati öelnud, et terve maailm on me iseendi peegeldus. Kuidas siis juhtus nii, et suurem osa mu 2017ndast aastast kaldus negatiivse energia poole. Ma olin ikka veits pahane, et see nii läks, aga lõpuks sain ma aru, et ju siis on see minu enda peegeldus. Näen seda enda kaaslase pealt kõige paremini- olen mina halvas tujus, ei ole ka tema rõõmsameelsuse kehastus, olen mina heas tujus, on mõlemil selline tunne, et miski ei suuda seda peatada. Ma usun, et tegelikult suudan ma ennast kokku võtta ja koguaeg endal silma peal hoida, mida ma välja endast annan ning mida ma päriselt vastu tahaksin saada. Kes küsib teadlikult negatiivsust ja ebaõnne? Iseendast teadlik olev inimene ei tee seda kunagi. Olles kaotanud oma eluenergia, motivatsiooni ja otsustusvõime enda seest, on lihtne öelda, et ah, enam ei viitsi, ei taha, ei suuda. Elada ka nagu enam ei oska, mis mõte siis sellelgi on. Tõde on tegelikult selline, et kui juba sellised mõtted on peas, siis terve olemus ning universum karjub vastupidist- MA TAHAN ELADA, LUUA, NAUTIDA, OSATA, INSPIREERIDA. Keegi ei otsusta suvaliselt, et enam ei taha, oma siseolemuses. Kui tõesti juba selline tunne on, siis peab hakkama kohe vastandeid otsima- kui miski on mind juba mäest alla veeretanud, ei tunne, et miski sealt enam välja aitab. Aga päriselt me inimloomad ju tahame, vajame ning karjume abi järele. Sama on eluenergiaga. Kui see uitama on läinud, tahaksime PÄRISELT teda tagasi aga ehk sel hetkel me ei oska või arvame, et pole vajalikke vahendeid selle leidmiseks. Tegelikult alati on. Tasuta ning iseenda sees.

koievedu1.jpgdoora.jpg

Kui minul on eelarvamus kellegi suhtes, saan seda endale ka tagasi inimeste näol, kes ei suvatse minuga rääkidagi, sest neil on eelarvamus, nad on midagi kuulnud või arvavad, et nad lihtsalt teavad.

DSC_0065.JPG

Mai-Agate Väljataga on öelnud:

Depressioon tekib siis, kui inimene ei julge ennast väljendada. Tehakse seda, mida teised tahavad. Aga ühel hetkel saab kehal mõõt täis, tekib paanikahoog. Inimesed peavad õppima kuulama oma sisehäält ja olema oma otsustes ise kindlad.

Ehk on mul… suured ambitsioonid kuid vähene tegutsemistahe. Meil kipub tihti olema arusaam, et varsti saab kõik olema parem, kuid midagi selle “parema” jaoks justkui ette ei võetagi. See vaatlus põhineb minu ning minu lähedaste põhjal, samas ka suvaliste inimeste sotsiaalmeedia väljaütlustel. Ideid on, energiat ka peaks vanuse kohta olema, raha ka juskui oleks aga mis ikkagi puudu on? Ihaldus, tahe, usk, et ihaldust on võimalik ka saavutada. Kuidas ihaldus leida, ning kuidas teda hoida, kui ta end ilmutabki?

(mitte, et ma nüüd  ootaks, et keegi mulle vastuseid ette loobiks aga kui keegi tahab sõna sekka öelda, siis palun kirjutage mulle)

DSC_0019.JPG

DSC_0075.jpg

Luulet ka.

 

Hinges tuiskab ning torgib seest,

Kibevalusana lööb mind see

Süda nukralt tuikab,

Miks ei lase valul minna veel?

 

Lasin kasvada suureks

Ängil, teda toitsin

Kuni puitus ta jämedaks juureks,

Hingemetsas risu hoidsin

 

Ajan kokku surnud puud,

Elusale ruumi teen

Põleb lõkkes tuhaks kadakaluud,

Hävib leegis elu hallitusseen

 

Süüdi pidasin ma teisi,

Agaralt nina püsti

Nüüd ümber maailma reisin,

Endal hambad risti

 

Tuli ning tuul minema viis

Valu ning eelarvamused

Kohale jõudsid mulle siis

Minu ja vaenlase sarnasused

 

Mu maailm on loodud

Nii kuis ise olla suudan

Et valu hinge poleks kootud

Elumustrit ma muudan

 

Soojust südames  tukslemas

Tundis tüdruk, kes endale andestas

Sulatas jää, mis lahvatas tuleks

Tüdruk, kes asjata kannatas

 

Kõndis ringi ja muret tundis

Tüdruk, kes valgust ei näinud

Süüdistas teisi ja tähtsana tundis

Tüdruk, kes väljas ei käinud

 

Minevikku tagasi vaatas ja naeratas

Tüdruk, kel nüüd on parem

Andestas tekitatud valu

Tüdruk, kes oleks seda teha tahtnud varem. (J.Vako / Detsember 2017)

DSC_0872.JPG

Tegelt kogu jutu point on selles, et vahetpole, kus olla, mida teha ja mida näha, oma süda on ikka oma rinnus ja kui väline maailm seda õnnelikuks ei tee, on aeg hakata sissepoole vaatama.

ILUSAT VANA-AASTA LÕPPU JA UUE ALGUST. Kõik on võimalik, mida Sa vähegi suudad ette kujutada. 

 

 

 

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.