Mis metsas on?

Ükskõik kui palju ma ka ei sooviks hakata produktiivseks kodanikuks, kes käib vahel linnas asjalikke asju ajamas ja omab kontakte igas valdkonnas, ei saa ma üle faktist, et kui mul on linna asja, tekib mul õudne vastumeelsus ning tahaks selle asemel ennast kuskile kuuse alla pikali visata ja kasepuid kallistada. Ilmselt kõlab nagu hullunud puukallistaja jutt aga võin täitsa rahumeeli selline olla, kuigi pigem see just vähendab mu hullumeelsust. Kui tihti oleme tegelikult tänulikud talle, kes meile alati annab, vastu küsimata midagi peale armastuse ja hoidmise? Kui paljud üldse hoomavad mõtet, et Maa on elusorganism, kes saab samamoodi haiget ning tunneb hoolitsust, nagu meiegi? Mulle teeb alati väga haiget, kui näen lageraiet või isegi suvalist okste murdmist ning taimede ning samblike tallamist. Lisaks ei usu ma,et ravimtaimedel on mingisugunegi ravivõime, kui ta on korjatud ilma taotluse ning tänutundeta. Paljud vaimsete huvidega inimesed kasutavad mantraid, näiteks “OM”i, et end maandada, samas aru saamata, et ehk on kõige tähtsam mantra siin elus hoopis “Aitäh”? Seeni-marju korjates, kasevihta tehes, samblikuteed juues, küttepuid tehes – kas ei tule korrakski pähe, et võiks tänada?

Eesti metsades on midagi sellist, mis ei lase jäädavalt lahkuda. Inimesed, kes ei reisi, ei taju seda, sest noh… nad pole kunagi eemal olnud. Ma võin täie kindlusega väita, et olles kõige ilusamas vihmametsas või pidades palmipuude all siestat, ei teki ja ei saagi tekkida sedasama tunnet, mis tekib laane-, männimetsas või kaasikus. Tammepuu all. Kadakate vahel. Tee või tina, ei teki. Just sellesama MISKI pärast ei tohiks me seda kõike iseenesestmõistetavalt võtta ja võtta kasvõi üks hetk päevas tänulikkuseks, et meil on see privileeg olla ning elada metsaga külg-külje kõrval või lausa ta kaitsvas varjus. 

Lisaks see RMK poliitika, et metsal saab mingi vanus täis, ta on nüüd “vana” ja mädaneb hetkega jalapeale ära ja siis lööb veel saaresurma sisse ja noh tuleb veel tuul ja lööb kõik puud uppi ja Jumala eest, et mingit putukat ja üraskit metsas ei oleks…. ausalt, laske elada. Kas te olete üldse proovinud lasta mõnel puistul elada kauem, kui 80-90 aastat? Miks ma näen üle 110 aasta vanuseid erametsi ja nad on kõik õnnelikult püsti, paar murdunud puud siin-seal ja elurikkus nõnda võimas, et loe ruutmeetri pealt kümneid liike kokku? Raha on tore ja majandamine on tore, aga teistest, kaasa arvatud elusloodusest hoolimine on veelgi toredam, kas te ei arva?

Ma muud ei tahtnudki öelda. Elagu Eesti mets ❤

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.