Taasleidmine

Kosmilistes kõrgustes kuid pimeduse rüpes

Oleme osa kõiksuse tervikust

Mis juhtus, et hinged nüüd võimu kütkes

Möödujail silmad maas, ei kostu vastu tervitust

Kõik oleme justkui koos kuid on valus

Üksindus närib hinge, kuigi ju ei peaks
Keegi kuskil seda vaikides aastaid talus

Pidades sellist elu isegi heaks

Elu algab armastusest võimsast

Kuid praegu seda saadab pilkav naer

Maha trambitakse sõnad õilsad

Kas katkeb otsatuna näiv vaev?

Loomine käib vaikides kuid hävitus on vali

Tark mees väärt sõnu endale hoidis

Kas märkame tuld, kui väljas jäine tali

Valgus sel hetkel tee südamesse leidis

J.V 2017

Kui uskumatult oluline on mu elus sõprade, sotsiaalse elu ning rõõmu olemasolu. Ma ei teadnud seda varem. Kui palju võib muutuda lühikese ajaga. Kuidas elus juhtub asju, mille juhtumise tõenäosust olem nullilähedaseks pidanud. Eestisse tulekuga järgnes minu sees kerge segadus ning läks veidi aega, enne kui ma üldse kohanesin. Justkui oleks aastakümneid mujal veetnud?! Palju olen saanud küsimusi, et miks ma siia üldse tulin, eriti veel üsna pikaks ajaks, pea kaheks kuuks. Ühest vastust sellele ei ole saanud anda, sest põhjus pole vaid selles, et tahan ema juubelil kohal olla, metsas seeni korjata ja sõpru näha. Muidugi on need olulised mulle, kuid ma hakkan vaikselt aru saama miks ma tegelikult tundsin, et ma pean tulema. 

Nüüd näen seda riiki ja siinseid inimesi täiesti teise külje alt. Ma näen riiki, kus ei valitse enam pealiskaudsus, kõiges ei ole süüdi poliitikud, inimesed ei ole mossis ja alati tujust ära, kus metsad ei ole kõik lagedaks tõmmatud, nagu ma ikka tihti lugesin (soovitan ringi reisida ja mõista, et meil on veel tohutult mida hoida ja päästa). Ja miks? Muutes ennast, muutub maailm me ümber. Ma saan aru visualiseerimise tõelisest tähendusest, julguse kasutamisest kohtades, kus seda kõige vähem julgeksin kasutada, kuid mis kõige tähtsamast- USALDUSEST ja KANNATLIKKUSEST. Jah, ei ole lihtne leida inimesi, keda usaldada, kuid tihti vaid seetõttu, et me ise pole usaldusväärsed. Maailm on me peegel ja see teadmine ja tunnetus lajatab mulle tihti vastu pead ja soovib, et ma sellest õpiksin. Ma veetsin pea 19 aastat Eestis, küll vahel nautides ja asjalik olles kuid enamus siiski vingudes, depressioonis ning seisvas olekus. Ning siis juhtus midagi head, sest ma kuulasin sisehäält, mis palus mul mujale iseendaga minna. Ma veetsin aasta üksi teiselpool maakera, proovides olla parim versioon iseendast, usaldades inimesi, kes oleks võinud mulle potentsiaalselt eluohtlikud olla… ja nüüd ma mõtlen, et terve maailm vaid pole potentsiaalselt eluohtlik vaid ta ongi eluohtlik. Sest siia ei jää meist ühe elueaga keegi. Me oleme surelikud. Ehk läheb nihu ja isegi kui Maa ei meeldi, sünnime ikka uuesti, et eelmiste elude saamata õppetunnid järgi teha. Mille pagana pärast siis me praegu maksimumi ei taha anda? Usaldada, armastada, naeratada, elada nii,et sisimas tead, et naudid oma elu? Et ei valeta iseendale? Julgust täita oma Elu eesmärki, mis iganes see siis kellelgi ka poleks. 

Minul sai üks etapp nüüd läbi, kus ma eraldasingi ennast igasugusest mugavusest ning tuttavast. Viskasin end silmad pärani tundmatusse vette, sest see oli minu ellujäämisinstinkt. Tahtsin panna end tundma, et ma olen päriselt ELUS, hoitud maailma poolt. Ja ma tundsin seda kõike läbi uskumatute seikluste, inimeste ning armastuse. 

Mingil hetkel hakkas see elusolemise tunne uuesti kaduma- justkui oleksin olnud endises selles seikluses aga kõik oli järsku nii koduseks ja omaks saanud, miski polnud enam nii uus ja põnev, rutiin võttis üle elu, mu enda märkamata. Siis tuligi see tunne, et ma tahan koju, ma tahan eesti keelt, ma tahan tatart, ma tahan OMA inimesi, oma metsa, oma koeri, oma õhku ning kõige tähtsam- keskkonda, kus ma 19 aastat vaheldumisi õnnelik-enamvähem-kurb olin. Ma tahtsin teada kuidas ma end seal tunnen, kas vanad tunded tulevad tagasi, kas kerkivad esile sealsed lahendamata probleemid? Ja vastus on mul nüüd käes. Kodu on eriline, ma.olen kuu jooksul tundnud pisarateni rõõmu niii palju, jutustanud inimestega praeguse võimalikkusega sügavatel tasanditel, saanud ja teinud rohkem kallistusi, kui terve elu jooksul kokku, jaganud aega ning südame pekslemist tohutult inspireerivate ning andekate inimestega. Ja seda kõike eesti keeles. Keel, mis on nii võimas, sest see lubab väljendada oma hinges toimuvat täpselt nii, nagu ma tahan, jätmata minusse kriipivat tunnet, et pool jääb ütlemata. 

Eestimaa on mu kodu ja ma tulen varsti siia tagasi. Mujal on veel avastada ja mul on praegu energiat, materiaalseid võimalusi ning kohustuste puudumisi, et olla pikemalt ära. Et tagasi tulla parema, laia silmaringiga nong hooliva inimesena, kellel on ideid ning tahtmist, et tekitada enda hinge teadmine, et ma tõesti ELAN. 

Ma vannun Jumala nimel- igaüks loob oma elu ise. Inimene loob oma suhtumise kõigesse. Igaühel on võimalus elada oma täie potentsiaaliga unistuste elu kui me vaid tahaks ja seda kindlalt otsustaks ja selle nimel midagi ka reaalselt teeks. Valu ning kaotust ei saa vältida, see on just suur õnnistus kuna see kasvatab meid ja ma usun, et vaimset arengut meilt oodataksegi, et maailmas toimuvad õudused ka lõpeks.

Eelneva teemaga jätkates- meid ümbritsevad inimesed panevad meid tihti proovile, öeldes midagi provokatiivset, kritiseerides, isegi solvates. Meie suhtumine sellistesse inimestesse ei ole see, kes nemad on- see on see, kes meie sisemiselt oleme. Mulle esitati ühel päeval täitsa kindel väide- üksikisik ei saa midagi muuta. Alguses mõtlesin, et johhaidii, sinusuguste pärast ei muutugi siin maailmas midagi aga mis mu suust välja tuli ja kui kergelt ma seda võtsin, üllatas mind ennastki. Ma ei hakanud üldtuntud tarkuseteri ja kirglikkust üles näitama vaid rääkisin OMA kogemustest aastase äraoleku ajal, kuidas mina, üksikisik, kedagi suutsin positiivselt mõjutada ja kuidas nemad omakorda kedagi samamoodi mõjutasid.. ja nii ongi kuul läinud veerema. Palun ärme alahinda oma võimu ellu viia muutusi. Alguses ma arvasin, et muutes iseend, muudame maailma aga nüüd ma TEAN seda. Kõik on võimalik, päriselt. 

Valgust♡

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.