Loll võtabki kõike tõe pähe

Miks me nii tihti häbi tunneme? Ma ei tahtnud ega suutnud nii pikka aega kirjutada, sest ühe inimese kommentaar mu kirjutamisstiili kohta lõi mu rivist välja. Tema minu kirjutisi ei mõistnud ja seega tekkis minus ka (vale)arvamus, et kui tema ei mõista, kellel on kirjutamise alal rohkem kogemust, siis ei mõista lõppude-lõpuks mitte keegi ja milleks üldse vaeva näha, kui mida teed, on mõttetu? Konstruktiivset kriitikat oli hea saada ja võtsin ja võtan siiamaani seda arvesse, aga miks ma lasin sellel enda loomingulise poole nõnda nulli tõmmata? Miks ma jätsin arvesse võtmata neid kümneid heas toonis kirju, kus oli selgelt välja toodud, et ma olen mõistetud ja mu kirjutatuga suudetakse samastuda. Ma hakkasin juba ideed, et minus ongi tegelikult kirjutaja, kusjuures andekas, maha matma, kuni eilse Tomi ja Jane väelaulude kontserdini. See on selline kontsert, kus kõiki julgustatakse kaasa laulma, nagu Tom kavalalt sõnastas:”Torti on hea vaadata kuid tõelise elamuse saab, kui ise seda maitsta.” Maitsta, ehk siis positiivse väega lauludest oma täie olemuse, hääle, kõrvade ja südamega osa saama. Mul pole koos laulmisega suurt probleemi ning suu sain endal lahti kohe. Kambas on ju julgem ka. Mõned ei teinudki suud lahti, kas siis hirmust või mis iganes põhjustel. Samal hetkel sain aru, et miks ma kommenteerin enda peas neid inimesi, kellel on millegi (mitte) tegemiseks omad põhjused, kui ma olen ise samasugune ja kohati hullemgi? Miks ma üksi enam suud lahti ei tee? Miks ma oma isiklikku blogi ei kirjuta, tundes häbi, sest keegi võib minust teisiti arvata? Kas ma oleks tagasisidet nii tõsiselt võtnud, kui seda poleks kirjutanud inimene, kelle loomingut ma ei austa ning kes mulle isiksusena ei meeldi? Kõige hullem on veel see, et seda tagasisidet ei saanud ma lähedastelt vaid kuskilt hoopis mujalt, interneti kaudu ühelt facebooki sõbralistis olevalt inimeselt. Ja ma otsustasingi, et mind vist enam ei huvita. Ma kirjutan edaspidigi selles vormis, mis ei pruugi küll kirjanduslikul karjääriredelil mind kusagile tõsta ega sissetulekut tuua kuid mis minu enda hinge rahu toob ja silma särama paneb. Ma ei taha vaevata oma pead mõttetute küsimustega, nagu “minu ning paljude teiste poolt armastatud raamatus on sellises vormis kirjutatud, miks mina järsku ei tohi? Miks mina ette jäin?” Olles kirjutanud ning lugematul hulgal raamatuid lugenud terve elu, tean ju ise ka, mis mulle meeldib ja mida ma ise kirjutada suudan. Maailmas ei ole ainult “Mina” ja siis “Tema”, tundes tohutut sidet ka teiste, isegi võõraste inimestega, kes on lõppudelõpuks kõik õed-vennad, olen jäänud oma armsa “Meie” juurde, isegi kui ma antud hetkel kedagi otseselt silmas ei pea. “Me” vormis kirjutades lugeja saab mugavamalt samastuda, kui nii on mõeldud olema või ka mugavamalt keelduda, saades aru, et tema ei kuulu sellesse maailmavaatesse, keskkonda, arvamusse.


Lõpuks jääb üle vaid olukorrast õppida ning mitte korrata viga, mille tulemusena jäid mul kuude kaupa põnevad, uskumatud ning armsad lood rääkimata lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud üle varju hüpata ja kõigile meeldival viisil kirjutama hakata. Iseenda rahu säilitamiseks ma võiksin blogi ka kinniseks panna ning hinnanguteta kirjutada nii, kuis süda lustib, aga ma ei taha. Mida mul varjata on? Kust see häbi tuleb? Ma ei taha elada kahe isiksusena, kellest üks ütleb, et teda ei huvita teiste arvamus aga teine valib hoolikalt sõnu, et mitte kellelegi jalgu jääda.


“Puhka õndsas rahus.
See väsinud mõistus saab iga päev haledalt peksa karma ja neurootiliste mõtete käest- nagu tormavate lainete halastamatu viha ohver igaveses kannatuste ookeanis.
Puhka õndsas rahus.”
-Tiibeti laama Sogyal Rinpoche (omakorda leitud Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta” raamatust)

Eks julgus elada ja oma asju ajada on keerulisemad ülesanded, kui pealtnäha tundub. Naiivne on oodata ainult heakskiitu ning edu kõiges.
Ehk see kirjutis annab mulle julgust ja tahet kirjutada kõigest, mis vahepeal juhtunud on.

Valgust ja armastust,
Jane

Advertisements

2 Comments Add yours

  1. Maris says:

    Jeee Jane, tere tulemast tagasi blogimaailma!! Olen kannatamatult su naasmist oodanud!! ❤ ❤ ❤

    Like

    1. Jane V says:

      Hei hei hei, nii tore kuulda 😘 kui täna oma maali valmis saan siis tuleb uus postitus koos jutuga jälle… pole antud postitusi kusagil sotsiaalmeedias jaganud ka, nii tore teada, et mul on üks armas lugeja, kes mu blogi ka ilma jagamata avab. Suuured kallid Sulle❤

      Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.