Elus

​(pilte pole sest mul pole internetti)

Mul on alati olnud meeltmööda see idee,et kui midagi kirjutada ei ole,siis kirjutan sellest,kuidas mul midagi kirjutada pole. Praeguseks olengi siia punkti jõudnud, arvasin et pean lihtsalt loomepausi aga mul ei ole jub mitu kuud ühtegi head ideed/teemat pähe tulnud. Eriti õnnelik ma selle üle pole ja mõned armsad inimesed on juba küsinud,kuhu ma kadunud olen. Ma olen elus, kõik on hästi,tööd on, toit on laual, katus pea kohal ja traktor tagumiku all (lisaks sellele, et metssiga hoovis, mu auto 400km kaugusel ja ülejäänud maised asjad ja mu kaks tekki 1000km kaugusel..)

Mille kaela ma selle kirjutamispausi siis ajan? Mul on tunne, et keskkond eriti ei soosi. Ma ei tunne end eriti inspireerituna 86 000hektari suurustest põldudest ning lagealadest, mille silmapiiril laiub healjuhul 1 puu ja kari lehmi. Aga võibolla pole see keskkond, vaid midagi mu enda sees. Ootan veel natuke ja siis kui üldse paremaks ei lähe, siis pean küll midagi ette võtma.

 Mul on ka tunne, et mu elus juhtuvad asjad on nii värvikad,et ma ei suuda ka kõige parema tahtmise juures neid “elutruult” edasi anda ja siis ma valin üldse mitte rääkimise, mis ei ole ka hea variant. Proovimine pidi pool võitu olema,seega pean end kuidagiviisi ikkagi kokku võtma.

 Määravaks faktoriks on ka ilmselt see, et ma ei saa kohati enam aru, et ma olen Austraalias. Ma ei mõtle, et ma ei räägi enam oma emakeeles, inimesed ja keskkond on nii… loomulikuks saanud,mis on veider,sest siinne loodus ei ole ega saa ilmselt kunagi mulle loomulik olema,kui palju ma ka ei üritaks.

Heakene küll,ma ikkagi proovin…

 Elu on mind viinud selleni, et minust on saanud traktorist, hetkel täpsemalt cotton mulcher (puuvillataimede purustaja) ja seda mitte fancy gps-auto-steer John Deerega vaid puruvana Case’iga,kus käiguvahetus kasvatab musklit aga sööb vastutasuks närve.

Tegelikult peale Burmat ma ei olnud enam kindel, et ma tahan traktori peale, ilmselt ebakindlusest, et ma ei saa sellega hakkama. Mingi hetk õde helistas ja ütles, et cotton gin’i (puuvillatehasesse) on teist yardgirl’i vaja. Nii me siis sinna läksime ja saatsin oma praegusele bossile sõnumi, et kuule, ma ikka ei tule sinu juurde tööle. Vastu sain sõnumi, et okei, kui yardgirl’i elu sind õnnelikuks ei tee, anna teada. Ise olin kindel, et ei tule siin mingit allaandmist. Oleks ma siis teadnud, et kahe nädala pärast on mul puuvillaväljatüdruku elust nii siiber, et allaandmine tundus täiesti hea variandina. Ma ei tea miks, aga sealne mürarikas keskkond (miks mulle keskkond kunagi ei kipu sobima?? Ilmselt mul on endal midagi viga) ei mõjunud mulle üldse hästi ja ma ei tulnud Austraaliasse selleks, et midagi vastu tahtmist teha.  Töö oli iseenesest väga lihtne aga see ilmselt saigi otsustavaks faktoriks- see oli LIIGA kerge. Muidugi oli see hea kogemus ja raha on ka seal päris muljetavaldav aga polnud seda rahulolematust väärt. Tööülesanneteks olid:

×Moodulite pealt numbrite kontrollimine

×Prügi vedamine

×Lihtsalt handyman olemine-mida oli vaja teha, seda tegin

×Moodulite re-tarp’imine (katmine)

×Koristamine ja kompressoritega tolmu puhkumine

×Selgeks tehti ka books&bags, mis osutus kõige masendavamaks tööks, mida ma oma elu jooksul teinud olen😆

 

Pakkisin oma soojendusega teki ja radika (keegi on kuumusega ära spoilitud) kokku ja sõitsin Queenslandi tagasi. Näidati kuidas traktoriga sõita ja siis jäeti mind selle 86 000 hektari peale üksi mulchima. Ei no tere tore, mina istusin ja mõtlesin,et mis siis saab,kui mingi tuli punaseks läheb? Mis siis kui traktor tossama hakkab? Mis siis kui..midagi ei tööta? Mis ma siis teen, kui 10 metsseapõrsast mu tee pealt ära ei lähe? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Lõin risti ette ja sõitsin edasi,midagi tol õhtul õnneks nihu ei läinud kuid nagu siin maailmas kombeks on,kui midagi läheb valesti,siis noh.. läheb ikka mitmekordselt. Hakkasin teeäärset 8 rida mulchima ja juba alguses sain aru, et see teeäär midagi head ei tõota. Kui lõppu jõudsin, vaatasin õudusega oma mulcherit,mille rihmade kaitsekast vaatas mulle sõnaotses mõttes ammulisui otsa. Tegemist peaks olema kinnise ja ülitugeva metallkastiga aga kuidagimoodi oli see lahti väändunud. Arvasin,et tegemist oli suure traagikaga, kuid ülemus ütles vaid “õige külje valisid vähemalt, see tahtiski vahetamist saada.” Olgu siis nii. Sama aga ei saanud ta öelda 12tundi hiljem, sesttoimus just vahetuse üleandmine,kui uus Saksamaa tüdruk sõitis ja sõitis ja.. sõitis ülemuse 3 nädala vanusele autole, mille olin 5minutit tagasi puuvillamoodulite vahele turvaliselt parkinud, mulcheriga külje pealt sisse. Kuidas ta autot ei näinud, seda ma ei tea (kahtlustan vana head telefonis scrollimist) ja ilmselt ei arvestanud ta fakti, et traktori taha on kinnitatud kaheksa meetri laiune purustaja. Peale seda hakkas veel vihma ka sadama ja pidime 1400km jälle üles sõitma ning jäime nädalaks töötuks. Küll oli alles huvitav nädal 😄

Traktorilugusid on mul küll ja veel,mida lapselastele kunagi lõkke ääres rääkida, neil praegu pikemalt ei peatuks.. Välja arvatud sellel, et oma vabal nädalal sõitsin JD traktori ja kombainiga ja nüüd mul on küsimus, miks ma praegu sellisega sõidan?? Aga mis siin heietada, hea kogemus, hea kogemus..
Ma usun,et me, inimesed,olemegi üleüldse siia Maa peale kehastunud kogemuste saamise eesmärgil,aga samas pole meil vaja kõikvõimalikke asju proovida. Näiteks kui ma tean, et mulle ei sobi lastega töötamine,siis vastan eitavalt lapsehoidja positsiooni tööpakkumisele. Mida ma ikka katsetan, et ehk seekord meeldib? Võib ju juhtuda aga ilmselt siiski mitte. Kui tean, et tahan tulevikus oma põldu pidada, siis kogemus traktoritega kulub marjaks ära. Igaühele oma 😌

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.