Süsteemitu süsteem

Ärkasin hostelis kahetsusväärselt hilja ning peale seda lebasin veel 2 tundi voodis, vaadates milliseid talusid kinnisvaraportaalides pakutakse. Mitte, et ma maja hakkaks ostma, see on mul heaks ajaviiteks lihtsalt kujunenud. Suutsin viimastel päevadel Inle Lake’is endale võimsa toidumürgituse külge pookida ning peale seda on tervis ning jõud raugenud (ma räägin, nagu ma oleks hinge vaakumas. Nii hull asi siiski pole). Lihtsalt mingit toiduisu ega seiklemistungi praeguseks pole.  Lõpuks veeretasin end voodist alla ja hakkasin vannitoa poole astuma, kui järsku kuulsin puurimismürinat ja burmakeelset vadistamist. No selge, vesi on kinni, kui kauaks, seda ei teadnud keegi. Küll korda saab! Teatab naeratav noorhärra mulle ja kõnnib ilma tegutsemata minema. Kella seitsme paiku igal hommikul hakkab personal ringi sibama ning tavaliselt ka laulujupikest ümisema. Vannitoa aknast välja vaadates avaneb vaade tänavale ning  end tünnides pesevatele meestele-naistele. Sõltumata kellaajast on igal tänaval, ka kesklinnas, võimalik kuulda kukkede kiremist ning kanade kaagutamist.

 Kui nende aeg ümber saab, lüüakse nad sealsamas tänaval maha, tekitades 40kraadises leitsakus, 90% õhuniiskuse käes heljuva sooja vere lõhna, saateks putukate sumisemine ja juba tulele pandud pannil kuumeneva õli pragin. Ja nii see elu siin käib, kõik on süsteemitu ning ilma siltideta, kuigi mõnelt suuremalt ristmikult võib juba leida ka valgusfoori. Ülekäiguradasid pole, kui tahan teed ületada, siis loon endale justkui vanajumal valgustunneli- sulgen silmad, kõnnin üle tee ja loodan, et keegi ei taha endale halba karmat koguda ja otsustab mind täna ellu jätta. Olgu, silmi päris ei sulge aga kuidagi üleloomulik tundub see küll. 

Maailm on su ülekäigurada
Mulle tundub, et kõik on siin hoitud ja kaitstud. On normaalne, et lapsed, kes on just kõndima õppinud, paterdavad järskude mägimaanteede ääres ilma mingisuguse järelvalveta. Suurtes tiheda liiklusega linnades, kahe tee vahelisel haljasalal, näksivad muru kitsed ning mäletsevad lehmad. Olenemata koerte rohkusest ei ole ma ühtegi isendit auto alla aetuna või vigastatuna näinud- neil on siin justkui omaette elu, keegi ei oma neid kuid kõik on toidetud ja pakatavad tervisest. Õhk on mägede vahel suitsumekine ning kui küsida, kas kõrgustes leegitsevat tuld keegi kontrollib, vaadatakse arusaamatu pilguga otsa, ja vastatakse, et “mis kontroll? Tuli kontrollib ennast ise.”Leegid võivad paisuda sel kuival perioodil hirmuäratavalt suurteks kuid ausalt, mitte kedagi ei huvita, küll Buddha kaitseb… Ja uskuge või mitte, see tundub toimivat.

Kanalisatsioonitööd. Jah, see on mehe peanupuke, mis sealt paistab

Rõngast ta kaelas kaalub 8kg

Kõik mäed tossavad praegusel aastaajal

Reis kulges muidu (viimast nädalat mitte arvestades) väga sujuvalt, arvestades fakti, et sisenesin ma riiki ilma igasuguste plaanideta. 8 päeva Bagan’is, millest sai ka minu lemmikkoht Myanmaris, tundusid kestvat terve igaviku selle kõige paremas tähenduses. Ma võin vanduda, et rahulikel päikesepaistelistel, kuid tolmustel tänavatel kõndides tundsin, et aeg seisab või seda polegi üldse olemas. Kõik tundus olevat justkui arvuti ekraanisäästja pildil- isegi puuleht langes maale aeglasemalt, kui ma olen harjunud nägema. Bagan’i jõudes avastasin, et olin hotellibroneeringu teinud päev liiga hilja, seega pidin üheks ööks soetama king-bed’iga privaattoa uhkes üksinduses. Õnneks sain järgmisel päeval 5-voodiga dorm-tuppa (ühistuba), kust hakkasid kõik seiklused alguse saama. Iga kohatud inimene annab soovitusi, kuhu minna, mida mitte teha jne. Tihti veedetakse päevi Lonely Planet’it lapates ja päevi tegevustest pungile lüües.. Mina olen reisija, kes tahab võtta rahulikult ja ühte kohta sisse elada, mitte ringi joosta. Nagu sõber Ameerikast ütles- kohad võivad olla imeilusad, toidud maitsvad kuid ainsad, mis päriselt loevad, on sõprussuhted ja ühenduvused, mida sa reisi ajal lood. Ning et inimesed võtavad kõike liiga tõsiselt ning kaotavad asjas fun’i ja rõõmu nägemise.. 

Kui tellid tofubaguette’i ja veedad 10minutit koriandrit sealt välja nokitsedes
Ma ei uskunud siia tulles, et ma päriselt nii palju sõpru saan, oleksin ühe ülegi õnnelik olnud. Avastasin üllatusega, kui palju inimesed tegelikult üksi reisivad- väga väga paljud. Ja nendest said ka inimesed, kellega ma oma aja koos veetsin. Olen tähele pannud, et reisivad paarikesed, sõbrannad või pered ei ole üldse nõnda avatud võõrastega suhtlema kui seda on teised “üksikud hinged.”Keegi ei tule muidugi kedagi anuma- kui ühe korra näiteks kutsele koos õhtust süüa ära öeldakse, siis reeglina rohkem seda inimest ei kutsuta ka. Nägin inimesi, kes reisisid küll üksi, kuid sõnaotseses mõttes üksi nad jäidki, lamades päevad läbi voodis ning pakkumisele koos midagi teha vastasid eitavalt. Sundida pole mõtet, ma ei tea kellegi reisimise motiive. Kohtasin inimesi, kellel oli see esimene reis üksinda ja nad absoluutselt vihkasid seda, et kedagi tuttavat nende kõrval pole. Mul läks hästi, sain oma esimese ägeda tripikaaslase kohe oma kõrvaltvoodist.  Veetsime koos 4 päeva Bagan’is ning päevi hiljem saime kokku Kalaw’is, et teha koos kahepäevane jalutusmatk.  Kuna Myanmar ei ole absoluutselt sobilik koht pidutsejatele ja alkoholilembetele inimestele, ei pidanud väga palju pealiskaudsete inimestega maad jagama, kellega jutule sain, olid kõik eranditult huvitavad ning erinevatel elualadel töötavad inimesed, advokaadist arhitektini, moedisainerist erivajadusega laste õpetajani. 

Nicolò Itaaliast. Paotasin oma sisemaailma talle (sest miks mitte seda teha võhivõõrale, keda ma ilmselt kunagi enam ei näe? Ja ruttasin bussile, jättes ta maha ilmselges segaduses.
2 päeva peale toidumürgitus- nii halb oli olla aga ega ometi entusiasmil ei saa lasta raugeda!!

Hakkasin tähele panema, kuidas kõik hakkas töötama sünkroonselt- näiteks kui pidin head-aega ütlema oma armsale Ginny’le Hong-Kongist, leidsin samal õhtul ägeda sõbra Itaaliast. Ja nii päevast-päeva. Tol õhtul mul ei olnudki otseselt tuju väga sotsiaalne olla, istusin basseini ääres ja vaatasin tähti. Nägin, et üks kutt viipas mind enda juurde ja entusiastlik inimene, nagu ma olen, silkasin kohale ja leidsime väga kiiresti ühised teemad. Lukas, Itaalia mägedest pärit noorhärra, keda kohtasin reisi jooksul lausa kaks korda, küsis minult kõike Austraalias töötamisest ja küsimusele, “mis on mu lemmiktegevus Eestis?” vastust saades ei suutnud ta mind uskuda. Vastasin talle, et seenelkäimine, teadmata kas ta üldse saab aru, mida ma selle all silmas pean. Mainisin ka igaks juhuks, et maagiliste seente korjamisega ma ei tegele. Kutil lõid silmad särama ja ütles, et kukeseente korjamine on ta maailma kõige lemmikum tegevus ning tihti ta sõbrad ei saa aru, miks ta sellise “lollusega” tegeleb. Veetsime tunnikese seenelkäiguseiklustest rääkides ja nüüd on mul võimalus Itaalias häid seenekohti avastada!!!Mis on elu!!??! 👍

Aga kus kõik on hästi, peab tulema sisse ka kontraste. Sõites bussiga Kalaw’i, tundsin, et olen tohutult ärritunud, absoluutselt kõik ajas närvi- Burma vanahärra, kes norisedes mu õlal tahtis magada, lõunat pidades maksin kookosriisi eest mõttetult suure summa ning lisaks oli see ülekeedetud ning seetõttu limane, tee oli auklik ja istmed olid kõvad, ainukeseks konditsioneeriks olid lahtised aknad, raadiost kostus häiriv ja vali muusika… Sellistel hetkedel on raske enda sisse vaadata ja leida, mis seda ärritust siis päriselt põhjustab- polnud ju see esimene kord, reisides on suhteliselt tavaline selliste asjadega kokku puutuda ja varasemalt on need mind külmaks jätnud. Otsustasin, et ei hakka tonti otsima seal, kus seda pole ja lasin endal olla nii nagu ma olin- üksi, ohkiv ja sisemuses põlev, pahur tütarlaps. Mingil hetkel lihtsalt käivad emotsioonid ja läbielamised, lisaks füüsiline ja vaimne pinge asjade korraldamisel kokku, see on normaalne. No jumala eest, kui ma olen närvis, siis ma olen närvis, pole mõtet hakata teesklema, et naudin antud olukorda. Muide, kui Kalaw’i kohale jõudsin, olid kõik mured kui pühitud! Ma ei jäänudki oma “hädaorgu” kinni, juhhei! Hakkasin taipama, et ma ei ole Euroopas, kus bussides on konditsioneer ja wifi, kus inimesed ei vea kanu süles, kus nad ei söö keedumune bussis.. Siin on väga teistmoodi ja eriline ning ma olen tohutult tänulik, et näen elu ka teiste nurkade alt, kus kõik pole puhas ning sildistatud-süstematiseeritud vaid omamoodi ja EHE. Autentne. 

Järgmises postituses kirjutan reisil juhtunud olukordadest, mis tõestavad, et Myanmari inimesed on maailma kõige armsamad.. ning, et ufod on olemas (ise nägin). Või siis ei kirjuta ka. Keegi nagunii ei usu 😅

Love,

Jane

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.