jalutada ebasobivate jalanõudega üle kolmekümne kilomeetri ja olla sealjuures õnnelik ja luuleline

Kaugele, mürast eemale jalutada

Et vaadata tõusvat kullast päikest laotamas kiiri kullast templitele

Tuhmunud kullast südameid läikima lüües ja täites säraga

Pole mõtet siin hinge valutada

Aja möödudes ei jää kõik samaks

isegi kui seda põlvili paluksin

Paljajalu soojal templipõrandal

Pilk inimestel, kes kullast kuju ees kummardavad

Aru saan, et vajavad nad figuuri, kelle najale toetuda,

Kas aru saavad, et räägivad nad ju iseendaga?
Et taevane vägi pole meist, inimestest, kuskil eemal ja kaugel, miski väline

kui oskaksime vaadata

on ta me endi sees, igas rakus ning värskes suveõhus,

igas inimeses me kõrval ning ka minus, isegi kui tühjus rõhus

Mis oleks, kui võtaksime näiliselt Maailma õlule veeretatud vastutuse ja prooviksime selle raskust kanda oma kätel

Kas kullaraskusega see või hoopis sulekaalus, ehk vaid grammine kui pähkel?

Kullast figuur istub kõrgel istmel, silmad suletud, kulda valatud punatoonis huultelt muie paistvat

Võin paluda talt kõik, mis süda ihkab kuid kas tõeliseks õnneks see üldsegi vajalik? Ehk vaid sõnu raiskan

Teab ta, et palved ja soovid pole tema täita ega patud riielda

vaid me endi, templitolmust parkund jalgade tatsuda ja väikeste käte püüelda

Me endi põksuvate südamete realiseerida

Usul ja lootusel laskmata raugeda.

Õlult visata kõik, mis mind ei teeni, sest ei ole vastutus kellegi teise, isegi mitte jumalate hoida ning kanda

Rääkides figuuriga ja jättes altarile raha

nagu tal seda oleks vaja, vana komme see vist

Ei ohverdused teeni enam selle uue maailma ning uute unistuste manifesteerumist.

Kõik, mis tuleb südamest, läheb endi teadmata südametesse ning ümbritsevasse õhku, universumi keskmesse, 

ehitab sinna pesa ja ootab vihmaperioodi, et kasvada kõrgustesse.

Tolmusest telliskivitemplist välja astudes ja päikesekiirte tugevust tundes,

tumepunaste rooside lõhna sõõrmeis tundideks nautima jäädes, süles kutsikas, saan aru,

Et mis iganes me, inimesed, ka ei paluks

Aitab virisemisest

Kui nad usuvad, et figuur neid aitab- siis ta aitabki aga tean, et minu soove aitavad täide viia

Õnn ja tänulikkus elus olemisest.

Kui riisiterrasside vahel, mäed taustaks, näiliselt kõigest eemal olles jalutan, kuulen siiski

Kõplakolinat, kabjaplaginat, vesipühvli vaikset hüüdu, ingverikaupmehe teekonna püüdu, mägedest langeva kivi kolinat.

Kuhu see tee edasi viiski?

Kui päikeseloojangu ajal Maa kullaõhku mattund,

Segatuna mulla ja jasmiiniga, hingan seda endasse.

Kõik usume, et imed sünnivad vaid muinasjuttudes ja sügavates unenägudes,

Taipamata, et ime on ju olla elus, paljas jalg katsumas maad, mida me esivanemad on harinud ning meie jaoks hoidnud.

Aru saamata, et kui poleks olnud neid, ei oleks mind praegu siin, nuusutamas jasmiinilõhna ja andmas lubadusi jätta maha endast parem maailm neile, kes tulevad pärast mind.

Kas on üldse ajal mingit tähtsust, kas ta on olemas, küsin,  ja vesipühvli kõrval sulandun jõevette

Ta vaatab mind kullipilgul ning nägemata minus ohtu, matsutab ta rohtu ja nurub minult pai.

On ju pühvlil, kivil, kartulil ja kõplal,

Arvan, et ka  kõige suuremal tõpral

Hing, mis vajab elusolemiseks armastust, ei ole ju nõnda raske seda näidata ja ehk veidi ka edasi anda, kasvõi viia paadiga üle vee, midagi halvemaks see ju ei tee.

Et me vaid ei hävitaks ja lõhuks, piinaks ja keelaks, et austust ja tänulikkust näitaks, et mäkke tõustes ei kaebleks vaid

Võtaks hoogu maha ja naudiks teekonda, et laskudes meid tundmatus ei hirmutaks vaid südame vapralt põksuma lööks ja

muutust me hindaks.

Uinudes taipan, kui väga hoiab mind keha, mis villis jalgu ning rammestunud olekut märkab ja mind

Unne viib

Millest kuue tunni pärast päikesetõusuga ärkan, et jätkata teekonda, millel arvan lõpu leidvat kuid mis reaalsuses lõputu

Templisiluette kaugenemas nähes kurbust ei teki

Sest tean, et ainus vajalik pühakoda asub mu enda sees

Ei vaja välist hoonet, kuhu minna rääkima oma unistustest ja palvetest

Usun, et saan seda teha ka üha jahenevas õhus, rüübates teed ja silmates taevast

Lahti saan vaevast, et millegi täitumiseks mul kedagi teist on vaja

Kõik on meis juba olemas. Oleme iseenda kuldsed figuurid, omaenda tõe ja ideedega, kõrvus kostmas mägede kaja.

J.V, aprilli algus; Kalaw-Inle Lake trek.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.