Myanmari seikluse algus ja mõtisklused (muudetud)

Matan end tihti sellesse, kes ma võiksin olla, kuhu võiksin jõuda, mida võiksin omada, kes ma kunagi olin, mis vigu ma minevikus tegin, kui palju ma millelegi aega raiskasin, keda alt vedasin ja kelle paratamatult oma elust minema pidin laskma. Jän kinni kohtadesse ning seon end inimestega, keda arvan end väärivat. Defineerisin end oma nõrkuste, mitte tugevuste põhjal ning ootasin väliselt maailmalt heakskiitu, nõusolekut millegi tegemiseks.

Tihti on meil, inimestel, pilt/ideaal silme ees, kuidas me sooviksime, et meie elu välja näeks. Keskendume välistele asjadele, sest see on lihtne ja ei nõua palju fookust. Kui meie ellu tuleb miski, millest või kellest me teadlikult kunagi unistanud pole, soovime seda tagasi lükata, sest see ei ole midagi tuttavat või tahetut. Ja siis võtavad hirmud ka veel üle- tunne on nagu hea sisemuses aga see pole ju see, mida me tahame. Kahjuks me ei taju tihti, et meie unistused on teiste poolt üle võetud ja arvame, et väärime vaid neid ja ei usalda Universumi poolt saadetud “asju”, mis meid tegelikult kõvasti rohkem teeniksid.


Aga Myanmar- miks ma üldse siia otsustasin tulla, kuigi juba olin niiöelda reisil, Austraalias- olgugi, et see riik on teises maailma otsas, on see nii läänelik, kui üldse olla saab. Olles töötanud 6kuud pea iga pãev, sain aru, et vajan mingit teistsugust kultuuri. Austraalia on koduks saanud ja ellu oli vaja põnevust- siin ma nüüd siis olen, pole varem üheski riigis end nii hästi ega turvaliselt tundnud kui siin ja seda siis üksi reisides. Tundsin, et pean siia tulema ja lennukipiletid ostsin kohe kui mõte pähe tuli, midagi planeerimata. Seljakott ja üks bussipilet-Kõik, mis mul siia tulles oli. Kohalikku raha saab ainult siinsamas riigis välja võtta või vahetada, mujal seda võimalik teha pole. Ma polnud absoluutselt kursis, mis riik see üldse selline on või mis seal tehakse, eeldasin, et Yangon on midagi Bangkoki-laadset. Oh ei, Yangon on vähemalt 30aastat Bangkokist maas aga selle võlu on seda enam tohutu- veel pole toimunud globaliseerumist, massilist turistide liikumist ning valget punapead filmiti iga nurga peal ning suurimas bussijaamas (mis nägi välja armetu, väikesed boksid kus on metallpingid ja hunnikutes inimesi, istumas üksteise otsas) võtsid 10 noort tüdrukut ritta, et siis minu kui suurima vaatamisväärsusega pilti teha. Kahju, et nad kordavad muudkui, kui ilus mina olen, aru saamata kui ilusad nad ise tegelikult on. Võtsin ööbussi Yangonist Bagani’sse, tegemist oli siis VIP bussiga, mis tavabussist 4 dollarit kallim kuid varustatud tekkide, patjade ja konditsioneeriga. See keerati ilmselt miinusesse,sest ka kahe teki ja riietega oli väga külm.  Olin samal päeval raisanud mõttetult suure summa takso peale ning tundsin, et ehk hindade kohta oleks pidanud veidi uurimustööd tegema 😂😂 veidi muretsesin, et mida ma üleüldse 24 päeva siin riigis teen, kuni jõudsin Bagani’sse ja jätkan juba järgmises postituses, miks ma tunnen, et 24 päeva pole ilmselgelt piisav ja miks ma tahaks kõik oma raha kohalikele annetada ja bambushütis koos kahe koeraga elama hakata…❤

Me ei ole elu ohvrid ja kindlasti pole meid siia saadetud kannatama. Ma olen nüüd päriselt elevil ja entusiastlik iga hetke nimel, mis elu mulle toob.

Lisaks usun ma, et mida rohkem meil on, seda õnnetumad me kipume olema.

Lõppudelõpuks ei oma mingit tähtsust kui palju me teenime, mis riideid me kanname, kas oleme “üliefektiivsed”. Kui hing on rahul ja seda on siiralt tunda, siis ongi kõik hästi

2 Comments

  1. Ahhh need vaated ja värvid ja sinu ilusad mõtted sinna veel otsa…! 💖💖 Palju avastamisrõõmu ja pikk pai, ole tubli!

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.