Kõrvalvaatest


​Mitte miskit ei saa võtta iseenesestmõistetavana, sest kui kord ta istub kõrgel kaljul ja ta on üksi, siis tagasi ta vaatab nendele aegadele ja ei oma tähtsust kui vana ta nüüd on,  sest et iga hetk on nii väärtuslik ja lõpuks möödub kõik ning enam pole neid tundeid mis olid temaga aastaid tagasi ja vaata- ta oli tol ajal kakskümmend kuid see polnud ju ainus, mis määras ta olemust. Vanus ei loe enam. Ei lugenud ka tol hetkel. Oleks ta siis seda teadnud.

Mitte miski ei hävitanud ta tahet ja jõudu rohkem, kui arvamus, et tal peaks kahekümneselt olema plaan oma eluks. Ta isegi ei saanud aru, et järgmine päev polnud meile garanteeritud. Ja seal ta oli, mõtles end viiekümneaastaseks, teadmata, kas ta kahekümne esimestki näeb.

Ja kui isegi need tädikesed nüüd ahhetavad, et “oh küll ta oli omalajal üks viisakas tütarlaps, tegi alati seda mida kästi,” siis Jumal olgu nendega aga sul võiks olla ükskõik, sest tead, et oled võitnud, kui sa ei tee enam seda mida keegi kusagilt sul varem käskis teha. Vaid oled tegema hakanud seda, mida sa tahad teha. Teed, et südamel oleks hea, mitte et teistel oleks hea. See on õnn. See on vabadus. Kui ta tahtis pilvi vaadata, ta tegi seda. Kasvõi tunde. Aga ta oli õnnelik.

 Kõik möödub kuid energia jääb alatiseks ja sinu oma kiirgab nii võimsalt ning sel hetkel pole vahet mis on minu või sinu minevik, sest praegune hetk on kõik mis meil on ja pole absoluutselt vahet mis sa teed ja mida sa ütled, sest me kõik pöördume kord minema, pole minu öelda kuhu, aga.. koju. ja me võtame kaasa vaid õppetunnid, mitte me vead ja negatiivsed tunded. Kui armastad ja jagad siis peagi sa näed, et see soojus ja valgus mida jagad saab osaks kõigile keda kohtad ja kui isegi  tunned et Sa ei kuulu kuhugile siis kusagil, mu kallis, on Sinu koht ja sa isegi ei mäleta, mis tunne see kunagi oli.. Olla kõikjal kuid kuuluda mitte kusagile.

Sina oled kõik.

Mina olen kõik. Seega me oleme kõik üks.

Ja ta ei saanud aru, kuidas võib üks süda tunda nii palju ja mitte midagi samal ajal. Kuidas arvamus temast ta tahet maha tõmbas. Kuidas ta lõpuks sai aru, et teda ei huvita. Üldse enam ei huvita. Kuidas ta hakkas iseendaks, laskmata end maha tõmmata sellel, mida teistel öelda oli. Kuidas ta sai aru, et maailm on nii ilus. Nii lihtne ja nii ilus. Ja miski polnud enam sama. Kuidas ta hakkas kirjutama asjadest, mis tulid südamest, mitte suunatud sellest, mida keegi temalt kuulda tahtis.

Kuidas ta vaatles, et inimesed vajasid sadu, isegi tuhandeid jälgijaid, lihtsalt numbreid, et oleks millest rääkida ja mille üle uhkust tunda. Et tunda end vajalikuna. Et näidata oma olemasolu

Aru saamata, et kui ta paneb juba üheainsa inimese mõtlema millegi olulise üle

On ta muutnud maailma.

🙏

Love, 

J.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.