Mõttevälgatus keset ööd

​Ma siin mõtlen, et palju ma endale credit’it annan- ehk kas saan päriselt aru, mida ma saavutatu nimel teinud olen ning kui kaugele see mind juba viinud on. Mida ma päriselt väärt olen ja mida ma teistele jagada soovin? Vahel see justkui ununeb, kõik tundub konkreetselt mõttetu, on tunne, et pole midagi suurt nagu saavutanudki… Ja siis lähen õue ja vaatan seda piiritut Universumi ja kujutlen, mis PÄRISELT tähtis on? Mul on võime armastada, hoolida, aidata, kuulata, olemas olla. Kas see polegi mitte ainutähtis suuremas plaanis? Kindel on see, et materiaalseid asju, isegi mitte omaenese keha ei saa me peale surma kaasa võtta sinna, kuhu iganes me ka ei läheks- kas siis on tõesti oluline rabada vaid asjade nimel? Üks asi on tõeline vajadus, teine asi on “naabrist parem” olemine, alati järjest uue ja parema tahtmine. Nii on autodega, trennidega, dieetidega, telefonidega, isegi uute omaksvõetud filosoofiatega. Et no Jumala pärast saaks teistele näidata, et mingit eluviisi viljeledes ollakse teistest kõrgemal. Aga mis siis, kui ma ütlen, et keegi pole kellestki kõrgemal või madalamal? Et me oleme täpselt sama oksa peal, luues endale illusioone, et teatud valikuid tehes oleme teistest peajagu üle? Muidugi on meil kõigil erinevad sagedused, kuid see ei tähenda ju konreetselt kõrgemal või madalamal olemist- raadiol on ka ju sagedused, vastu võtab see kast ju kõike, mis piirkonnas on. Samamoodi võtab see Maailm meid vastu oma erinevustega. Me ei ole eraldatud, kui me olekski niivõrd kõrgemal või madalamal üksteisest, siis vaevalt me üksteisele üldsegi nähtavad oleksime. Me oleme kõik üks seda endale teadvustamata, luues teineteise vahele lõhesid, (eel)arvamusi. Aga mis loogika selles siis on? Miks me tunneme, et oleme teistest paremad või halvemad? Kuidagi on see ju nii praegu loodud- selleks, et teha midagi head, midagi parandada, peab alati olema keegi, kes teeb siis seda halba. Keegi hävitab kultuuri- keegi kaitseb seda. Keegi hävitab loodust- keegi hoiab seda. Ma ei usu, et miski on juhuslik- ehk need “pahad” on selles elus kõige paremad versioonid iseendast, kui nad olla suudavad ja selleks valmis on? Me ei tea ju tegelikult mitte midagi. Ehk on nad noored hinged, kes on tulnud siia teatud õppetunde saama ning samal ajal õpivad vanad hinged samamoodi neid vigu likvideerides, mida nad ehk omal ajal isegi tegid, seda praeguses elus teadvustamata. Me ei pea sellega leppima ega käega lööma aga me saame seda teadvustada ning sisemiselt rohkem rahus olla. Uusi ning paremaid valikuid teha. Õppust võtta. Meie praegune maailm on selline, kui tahetakse muutust, peab ISE muutuma. Kõik muu tuleb, järsku avastad, et tegelikult on kõik päris imeline. Mis kasu on sellest, et vaatame uudiseid, kõik on negatiivne, paha, maailm on hukule määratud ja ise ka midagi teha ei viitsi ega oska. See maailm on loonud sulle ideaalse kasvulava ja kui seda mitte ära kasutada, juhatust paluda ning tegutseda, siis tõenäoliselt kordate oma õppetükke kuni need selgeks saavad. Ma arvan, et kõik on kooskõlas, tasakaalus, kui karm see ka ei tunduks. Ei ole ju universaalset head ega halba- kui oleks, oleks meie Maailm hoomamatult teistsugusem. Kes siis oma puhta hingega meelega kõike halvemaks tahaks teha? 

Kui tunnete, et peate suu lahti tegema ja enda jaoks tähtsatest asjadest südamest rääkima, siis palun, tehke seda. Aga siin peab ka igaüks ise vahet tegema, mis ongi päriselt oluline ja mis on tegelikult lahmimine. Milleski kaasa rääkida VAID selle pärast, et arvatakse, et teised inimesed vaataksid, et “oo tal oli ka oma arvamus”, tähelepanu noolimine, kuid asjasse mitte pühendunud olles… Igaüks teab vastust, kas seda on vaja päriselt teha või on see lihtsalt väike egolõks. Aga kui teadvustad, et egolõksust on asi kaugel ja suu on päriselt vaja lahti teha, siis palun jää külmaks arvamuste vastu sinu suhtes, mis pärast tulevad. Alati on neid, kes hakkavad taga rääkima, nöökima. Heidetakse ette, et kes oled üldse sina, et oma arvamust avaldad. Üht ma ütlen- täiesti savi. Kui ma olen omaenda tõde jälginud ning keegi kuskil midagi viriseb selle kohta või lausa solvab, siis olgu Jumal temaga, lase Sina lahti, ära võta südamesse. Kõige ohtlikum ongi see, kui me töötame oma tõe vastu, häbeneme seda, sest tunnetatakse vajadust teistesugune olla. Jah, see “sõdalashingeks” olemine ei ole mugav teekond, see võib olla väga üksik, täis takistusi, aga at the end of the day Sa tead, et Sa tegid seda, mis tundus õige.

 Aga pealtnäha universaalsete tõdede juurde tagasi. Võtan näiteks E. Tolle. Lugedes ta raamatut tundub, et ohoh, ongi lõpuks tõde kirja pandud. Ja siis proovid selle järgi elada aga..miski ikka pitsitab. Midagi pole teha, kui mõistus ütleb, et see kõik on õige aga Sinu reaalne olemus ei vasta tema tõele, siis ei tasu endale ette ka kujutada, et suudaksime tema moodi elada. Ehk ühel päeval jõuan sinna, kes teab, aga võtan ta põhitõde kuulda- ela hetkes. Ja elangi. oma veidrat moodi.

Et siis credit- ma olen enda suhtes päris karm olnud viimasel ajal. Ignoreerinud väikseid kuid tähtsaid asju. Elanud väga palju teistele, aru saamata, mida ma ise sellest saanud olen. Aga kõik loksub paika. Eventually. Vähemalt ma hakkan tasapisi neid asju teadvustama.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.