Aitäh, 2016

2017.aasta on küll juba 11 päeva olemas olnud kuid tahtmist ning motivatsiooni tagasivaadet eelmisele aastale teha varasemalt polnud. Kindlasti ei võta see postitus kokku kõike, mida ma tegin ja mida tegemata jätsin, kuid kohe kindlasti tean ma, mida ma sellest aastast kaasa võtsin. See pole list kohtadest ja juhtumitest, vaid pigem nendest asjadest, millest oma seikluste jooksul aru sain.

Uskumatult teistmoodi aasta oli, tagantjärele imestan isegi, et kuidas ma selle kõigega üldse toime tulin? 

-Kõige tähtsam avastus, milleni antud aastal läbi valusate kogemuste jõudsin, oli see, et mitte miski/keegi ei tule mind/sind/meid päästma iseenda käest. Ma elasin väga pikka aega enda tegelikest tunnetest ning olemusest rääkimata, valetades selle kaudu teistele, kuid mis kõige tähtsam- ka iseendale. Ka seda postitust siin kirjutades kiilun kokku- kas ego tahab, et ma seda peatükki oma elust uuesti esile ei tõstaks, tunnistaks, et ma tegin tõesti valesti? Ignoreerisin pikka aega oma sisetunnet ning korrutasin endale, et kõik peabki nii olema, kõik on väga hästi, kuigi ilmselgelt polnud ma endaga rahus ega õnnelik. Töölt sai koju sõidetud, pisar silmas. Mitte töö enda pärast, pigem selle pärast, et mitte mingit fookuspunkti enam polnud. Polnud õrna aimugi, mida elult tahta, kellega tahta, kuidas tahta. Ei saanud täpselt arugi, mille nimel ma üldse töötasin. Täpselt selline tunne, et tead, et midagi on väga valesti ja tead isegi mille tõttu, kuid julgust seda muuta polnud.

 Aga kus häda kõige suurem, sekkus elu ja hakkas mu teele saatma inimesi, kes jagasid väga vajalikel hetkedel tohutult toetavaid sõnu, suutsid mind panna tundma tahetuna ning vajalikuna siin maailmas. Järsku hakkasid kerkima ideed, unistused, sihikindlus. Sellest õppetund- KANNATLIKKUS. Ma olin mingil hetkel täiesti kindel, et elu on mõttetu ja pidev kannatusteorg, miski ei suju ja terve inimrass on hukule määratud, sest kõik on nii tohutult lollid. Imelik on sellest nüüd mõelda, tundub justkui lõik kuskilt eelmisest elust. Nagu ma ikka armastan öelda- elu ei pane meie õlule suuremat koormat, kui me kanda jaksame. Olgugi, kui lootusetu vahel kõik tundub, on sellelgi oma väljapääs, olenevalt situatsioonist on see kõigil erinev, kuid põhimõte jääb samaks- põhistressi tekitavad ikkagi mõtted tulevikust, kahetsused minevikust, hetke eitamine, Elu mitteusaldamine, oma õnne ja saatuse teiste kätte usaldamine.
– Mul oli tohutu hirm teistele haiget teha, aru saamata, et nii teen veel topeltkahju- endale kui ka teisele. Naeratada ning “mul on kõik hästi” öelda on lihtne, aga sootuks raskem on seda sõda enda sees taluda. Igatahes võtsin vastu otsuse lennata teisele poole maakera, üksi. Mitte, et kedagi kaasa poleks olnud võtta, pigem arusaamiseks, et ma ei vaja enda kõrvale kaaslast, kelle peale toetuda ning lootma jääda.. ja et oleks keegi, keda süüdistada, kui midagi valesti läheb, rääkimata jagatud kuludest ja kõigest muust. Lõppude lõpuks on kõik meie enda kanda ja lahendada ja miks mitte sellest täielikult aru saada teises maailma otsas,  kellestki sõltumata?

-Ja siis ma hakkasin oma unistuse nimel konkreetselt füüsilist vaeva nägema. Kuude kaupa. AGA mis ma tegin tol ajal valesti- unistus oli küll olemas kuid vanad, haiget tegevad sidemed veel katkestamata. Oli küll siht kuid puudus julgus “vanaga” lõpparve teha. Seega elu võis kohati tunduda uskumatu maagia ning lõppematu nõiaringina samal ajal. See on psüühhikale tohutult kurnav, kuid julgus seda katkestada puudus pea selle ajani, kui pidin juba lennukile astuma. Kuid ei, 2016 polnud üldsegi nii hädaorg, kuigi nii see hetkel kõlab. Lihtsalt haigetsaades õpitakse kõvasti rohkem, kui seda tehakse ilma takistusteta elades.

– Suur asi minu jaoks- taastasin oma usu inimestesse. Sain aru, et mitte miski ega keegi pole üdini halb, hakkasin mõistma ning läbi saama inimestega, kelle mõttemaailm, väärtused ning iseloom erinevad minu omast kui öö ja päev. Näiteks on mu parimaks sõbraks siin inimene, kes korjab burgerite vahelt ning toidu seest kõik köögiviljad ja rohelise ära, jättes alles vaid healjuhul kartulid, saia ja liha. Toon selle näiteks, kuna see on minu elustiiliga täielikult vastuolus, kuigi see ei defineeri veel seda, kes ma täielikult olen. Paljud sõbrad on rekkajuhid, kes absoluutselt armastavad oma tööd, kuid keda ma näiteks Eestis kuigi ei talunud. Sain isegi jälile, mis mulle nende juures meeldib- nad on täielikult hetkes elajad. Nad ei oota mitte midagi, ja nagu üks sõber ütles:”If I’m here in this truck, nothing else matters. It’s only me, road, truck, nature around and that’s it. I don’t care if bombs are exploding somewhere or if somebody got killed. Is there something I can do about it while driving? No.” (ing. k- Kui ma olen siin selles veokis, miski muu ei loe. Siin olen ainult mina, tee, veok, loodus ümberringi. Ja see ongi kõik. Mind ei huvita, kui kusagil plahvatavad pommid või keegi saab surma. Kas on midagi, mida ma saaks selle jaoks teha, olles siin veokis? Ei.” Veel neli kuud tagasi oleks ma selliste inimeste peale minestanud ning nendega mitte mingit pistmist teinud, sest nagu sai öeldud- usk inimestesse oli nullilähedane. Inimesed näisid ajavat täiesti tähtsusetuid asju. Nagu näiteks rekkajuhid- sõidavad ringi, raiskavad kütust. Aga päriselt- mida me nendeta tänapäeva maailmas teeks? Nad literally toovad meile toidu maailma eri paigust koju kätte. 

Võin öelda, et ma tõesti ei talunud inimesi. How stupid was I? Nüüd näen ma aga TOHUTUT potentsiaali, arenguvõimalust, ruumi suurteks muutusteks. Sain aru, et inimeste muutmine sundimistehnikaga on illusioon, me ei tea mis on inimese misiganes käitumis- või toimimismustrite juurde viinud. Kõige parem viis kedagi “paremale teele” juhatamiseks on olla kõige parem versioon iseendast ning olla elavaks näiteks ning jätta teisele vabadus ise järeldusi teha ning otsustada. See, mida räägime, suuremas osas ei loe. See, kuidas käitume, loeb. See on ka üks tore avastus, mille tegin eelmisel aastal- kelleltki midagi nõudes või oodates tekitame vaid endale stressi. Ning kuidas toimid Sina, kui keegi sunnib Sind midagi tegema? Olgu, on suur hulk inimesi, kes täidavad vaikides kõik käsud aga osa neist hakkab pikapeale ikkagi puiklema, hiilima, vastu ründama, end kaitsema. Alustada tuleb ikkagi iseendast, kes meid ümbritsevatest inimestest on valmis, võtab eeskuju ja avastab ise, et endast väiksema või sootuks olematu/parema jälje jätmine on tohutult hingekosutav, rääkima ta süsteemist väljamurdmisest.

– Vahelepõige- kõige suuremaks saavutuseks sel aastal peale otsust Austraaliasse tulla, oli kindlasti oma näituse ülevalhoidmine Treski Küünis ning peale seda piltidele uute kodude leidmine. Aitäh kõigile, kes mind sellega toetasid! Mäletan veel selgelt, kuidas Hispaanias rääkisin sõpradele, et tahaks oma näitust aga ei uskunud, et mul selleks piisavalt püsivust ja tahet võiks olla. Suur suur üllatus oli, kui aasta viimastel kuudel ilmus National Geographic’us artikkel Setomaast, kus ka minul au oli figureerida. Peale seda sain lugematul hulgal eri maailma paigust kirju, kus tunti huvi minu ja mu tegevuste vastu, kutsuti külla, jagati häid sõnu. Nii armas.


-Meie IDEE meie vajadustest või TÕEKSPIDAMISED ei pruugi olla kaugeltki kivisse raiutud ega olla meile päriselt vajalikud. Mul oli alati üks idee, milline ma olla tahan, kuid kogedes seesuguseks olemist, polnud ma kaugeltki õnnelik. Olen õnnelik, et sain aru, et olin need ideed kellegi teise pealt üle võtnud ning enda omaks omistanud. Sealtmaalt hakkasin lahti raputama kõike, mis polnud päriselt MINA ning kergem on, justkui oleks koormast vabanenud. Suur töö on veel selles osas teha kuid vähemalt nüüd ma tean ja oskan kuidas toimida. Millal me ükskord aru saame, et igaüks meist on niivõrd unikaalne? Milleks unistada end kellegi teise kingadesse?

-Suhtumine rahasse. Pikka aega püsis minus suhtumine, et raha on suurte hädade põhjuseks ja sel on võim inimeste ajudega mängida, kuid mõistsin, et raha pole halb. Samamoodi nagu relv pole halb. See on vahend, mida saab kasutada väga edukalt kõige hea loomiseks. Inimesed, keda juhib vaid võim, kelles ei paista olevat absoluutselt mingit armastuse sagedust, nemad suudavad selle nimel ning sellega teha kohutavaid tegusid, luua hävingut, võttes teistelt selle ära, et endal oleks aina rohkem. Meie suhtumine rahasse mõjutab seda, kui palju küllust meie elus on- ega elu ei taha ju meile halba- mida välja saadame, seda ka vastu saame. Kui meie jaoks on raha halb, siis ega elu meile seda teele saatma ei kipu. Õpin siiamaani sellega rahu tegema ning mustreid minevikust vabastama.

-Miski ega keegi pole meile garanteeritud. Kellegi elu võib olla läinud poole sekundiga. Usume tihti, et meie lähedastega ei saa midagi kohutavat juhtuda, seega me tihti ei tee neile selgeks, kui tähtsad nad meile on- see on viga. Kallistage oma lähedasi ja tehke neile selgeks, kui palju te neid armastate.

-Lihtsad asjad on kõige mõjusamad ning väga tihti on need tasuta. Näiteks piparmünditee ja aknast välja vaatamine. Murul lamamine ning 4 tundi järjest tähtede ning kuu vaatamine. Puu otsa ronimine. Aias toimetamine.  Raamatu lugemine. Metsas linnule silmavaatamine. Ma ei usu, et paremat teraapiat üldse olemaski on.

-Lubadusi andes võid antud hetkel küll olla siiras, kuid SA MUUTUD ning su lubadused võivad hakata kõlama valedena. Pigem ära loobi sõnu vaid kui õige aeg, siis lihtsalt tegutse. 

-Miski ei kesta igavesti. Head ajad asenduvad madalamate perioodidega, et saaksid hinnata seda mis on päriselt tähtis ning peale “laskumisi” oled heade aegade eest palju tänulikum ning oskad seda rohkem nautida. Pigem aktsepteeri seda, et kõik muutub niikuinii, selle asemel, et kramplikult kinni hoida kellestki/millestki. Lastes vabaks, näed kuidas kõik hakkab sujuma ning keegi ei jooksegi me eest ära, pigem tehakse seda siis, kui sundida kedagi oma elus olema.

-Kui kedagi ega midagi enam pealtnäha pole, siis tegelikult ikka on küll.. LOODUS. Kui me vaid teeks teda märkama. See on kõige loomulikum keskkond, kus viibida, lisaks on meie Eesti metsades raske nälga jääda, kui tunned taimi, seeni, samblikke, kõiksugu juurikaid. Vot sel aastal avastasin kindlasti, kui suur tähtsus tegelikult on mu elus Loodusel ning kõigel sellel energeetilisel ja maisel sümbioosil, mida teineteisega jagame. Kahjuks märkavad inimesed tihti Loodust kui seda enam pole. Mitte miski ei ravi unetust, depressiooni, üle pea kokku löövaid mõtteid paremini kui metsas/rabas jalutamine.

– Ainuke ravim, mida tegelikult vajame, on puhas, orgaaniline ning armastusega kasvatatud ja valmistatud TOIT. Kõigel on oma vibratsioon, kaasa arvatud toidul. Mida enda kehasse lubame, selliseks ise ka saame. Surnud “toit”, ei ole tegelikult ju toit, see ei anna meie kehale midagi peale täiskõhutunde. Ma ei räägi siin vaid lihast, vaid ületöödeldud produktidest, deep fried- või purgitoidust. Ka kõige värskema köögivilja saab edukalt niimoodi “tappa”.

Olen praegu tähele pannud, et mu keha on õnnelik umbes 60% toortoiduga ning ülejäänud kuulub siis keedetud/aurutatud plant-based toidule. Veel pool aastat tagasi olin ma kindel, et see oleks minu puhul võimatu.

-Inimesed tulevad meie ellu põhjusega. Sellele polegi pikemat selgitust juurde vaja. Mis laineid endast välja saadame, seda ka ligi tõmbame. Inimesed tulevad meile midagi õpetama, aitama meil millestki lahti saada, juhatavaid meid järgmise peatükini oma elus ning neid põhjuseid on veel lugematul hulgal.

-Kui meid miski väga häirib, siis ei tule põhjust otsida mujalt, kui vaid iseendast. Teised inimesed peegeldavad suurepäraselt seda, mis meis vajab parandamist.

-Teiste arvamus meist ei ole see, kes me tegelikult oleme! Ilmselt olen sellest ka oma varasemates postitustes kirjutanud, kuid teiste arvamuse orjaks langemine on üks hirmsamaid asju, mis üldse juhtuda saab.

– Maailm on nii suur, kuid samas nii väike. Sellest saab reisides suurepäraselt aru. Kohtame kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes Sinu tuttavat/sõpra teab. Kõik, kes peavad tee meieni või meie nendeni leidma, teevad seda nagunii, ei loe, kus maailma paigus parasjagu ollakse. Mida rohkem näeme, seda rohkem saame aru, kui vähe me tegelikult teame. 

2016 õpetas mulle NII palju. Kindlasti ei ole antud “listis” kõik, mida õppisin või kogesin, aga kõik pole ka jagamiseks. Olen selle aasta eest tänulik ning eks näeme, mis 2017 toob! Teeme selle aasta teistsuguseks, veelgi erilisemaks:)

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.