​Darkness inspires the light

  1. Elu on olnud ja on püsivalt nii huvitav, et pole kõige blogimiseks hetke võtnud. Kui veel paar nädalat varem tundsin, et midagi väga suurt on toimumas, just mu enda muutumise tasandil, siis nüüd on see tunne taandunud peale otsusekindlalt inimestest, kohtadest ning vanadest asjadest lahtilaskmisega. Ehk siis muutus toimuski, õnneks minu jaoks väga sujuvalt ning eriliste takistusteta. Sellegipoolest kirjeldaksin enda elu hetkel ühe imelise inglisekeelse sõnaga-treacherous. Teisisõnu siis.. ebastabiilne, muutlik, ebakindel, õrn. Ja selles on midagi väga erilist minu jaoks. Seega pole see postitus ilmselt täis ka optimismi ja tohutut rõõmu, seda kirjutades tunnen end veidi väsinuna, keha jaoks oleks harjumuse järgi justkui talv, kuid reaalsuses on kuum, kohati pea 40kraadine suvi. Aga alati ei peagi kirjutama siis kui kõik väga hästi on, lihtsalt.. On mis on. Vähemalt ma olen lõputult õnnelik ja tänulik.

 Viimased nädalad Brooksteadis olid väga huvitavad, nii kerge oli olla ning ärkasin igal hommikul tohutu tänulikkusega. Ma olen kuidagi jõudnud punkti, kus mind on raske häirida ja suudan pea kõike aktsepteerida. Ilmselt tuleneb see sellest, et olen siinoldud ajaga nii palju erinevate inimestega kohtunud, nende lugusid kuulnud, õppinud neid mõistma, vahet pole, mida nad minevikus teinud on või jätkuvalt teevad. Ainuke segadusttekitav asi mu elus olen mina ise. Väga paljud mustrid ning ideed on purunenud, sain aru, et oma “ideaalse” elu idee loomine ei vasta alati reaalsusele, sest tihti on need ideaalid üle võetud teiste pealt, filmidest, raamatutest, teadvustamata pikka aega, et need polegi minu omad unistused. Näiteks Eestis olles köitsid mind niii tohutult filmid nagu “Wild” ja “Into the Wild”. Tahtsin endale samasugust elu. Nägin eile esimest neist uuesti kohalikul kanalil ning sain aru, et minu vaated sellele filmile on tohutult muutunud. See on kellegi teise elu, täielikult teistsugune lugu, tihti seotud põgenemisega, iseenda ning tuttavate/pere/abielu eest. Sain aru, et ma ei vaja sellist elu, mul pole vaja olla väga pikka aega üksi. Mul ei ole vaja mitte millegi eest põgeneda, ma annan endast parima, et olla tugev, et kõigega oma elus toime tulla. See oli näide üks paljudest, mida tähele olen pannud. Olen nii paljust lahti saanud, mida arvasin olevat osake minust. 
Tunnen end olevat uuesti väga basic, olen kõige lihtsamas vormis see, kes ma sel hetkel olema pean. Ma ei kiirusta, olen kannatlik, ei taha liigselt, hoian lihtsalt mõistuse ja südame lahti ning lasen kõigel tulla ning minna kui õige aeg. Uue alguse tunne on, mul pole õrna aimugi, kuhu see mind viib, kuid usun, et kõik juhtub õigel ajal ja õiges kohas.
Tulin Austraaliasse, kindlad ideed paberil, mida ma kindlasti siin kogeda ja tunda tahan. Nüüd olen paljud asjad minema lasknud, kuna ma ei tunne nende asjadega enam ühenduvust, pole enam seda ihaldust. Näiteks lasin ma lahti ideest hakkama saada ilma autota. Miks? Olgugi, et see on mugavam kuid kallim variant- mul on alati liikumisvabadus, vähem planeerimist, kergem on. Minus ei ole hääletajahinge, kuigi peale teatud filmide vaatamist tundus, et on. Järjekordne kellegi teise eluviisi mittetahtlik ülevõtmine. Lisaks Austraalia on SUUR ning vahemaad on tohutud ning pole alati garanteeritud, et keegi kuskile väga vajalikil ajal sõidab. Autoost kulges sujuvalt, väga suureks abiks oli mulle naaber Brooky’st, kes kõik huvipakkuvad autod mehhaanikupilguga üle vaatas ning pabereid aitas ajada. Selle viimasega eeldasin hullemat, korraks oli tüütu kuid päris kiiresti sain kõik korda aetud. Kui muidu autosid vaadates oli väga kahtlane, isegi vale tunne, siis viimast Hondat vaadates süttis kohe lambike ja teadsin, et asi on õige. Muidugi oli kerge hirm selle ees, et pole põhimõtteliselt pea 4 kuud autoga sõitnud, arvestades ka fakti, et rool on paremal pool, kõik on vastupidi. Aga sellega on kõik okei olnud, olen isegi uhke enda üle, sest Eestis olles ei tahtnud ma väga isegi Põlvasse sõitma minna ja Värska tundus ka väga kaugel olevat (naer. 7 kilomeetrit). Järsku leidsin end Brisbane’i kesklinnas sõitmast ja at some point 6-realisel samasuunalisel teel vuramas. Sellega ületasin igatahes ennast. Ma ei vaata Põlvat enam kunagi samasuguse pilguga (endiselt naer).

Viimane töönädal Brooky’s kippus olema naljakas, arvestades fakti et vahel sain 9 tunni jooksul 5-8 rekkat. Lisaks sai ühel neist kohe sample standi kõrval kütus otsa ning seda oodates joonistasin truckie kiivri mustreid täis. Aga siiamaani pole mingit igavust tundnud, isegi kui veedan päeva lihtsalt lamades/süües/Uus-Meremaa seriaale vaadates. Naudin seda.

Kuna olen paljud ideed/võõrad unistused/tahtmised enda seljast minema visanud, on kohati esinenud ka “eksinud” tunnet. Kirjutan sellest hiljem ilmselt pikemalt. Ma ei nimetaks seda päris identiteedikriisiks aga tegelikult pole õrna aimu ka, mis edasi peaks tegema, et mis veel minus on see, mis pole “päriselt mina”. 

Käisin pea nädalapikkusel Woodford Folk festivalil ning veetsin seal mõnusalt aega, enamusajast mediteerides või Greenhouse lava juures loenguid keskkonnast kuulates. Kuulates loengut Great Barrier Reefi hävitamisest, hakkas peas koputama mõte, et kas sa oled kindel, et sa oled see, kes sa väidad endale end olevat? See oli väga veider, nagu mind oleks kaks- pärismina, kes teab kuskil sügaval kõike ning mingi kiht minust, mis elab mingite ülevõetud ideede ning arusaamade järgi. Ilmselt tulenes see sellest, et uskusin Woodfordi olustikku/õhustikku olevat “täielikult see kuhu ma tahan kuuluda” ning reaalselt seda ühtekuuluvust mittetundes hakkas mingi kellake peas helisema. Väga tricky on sellest aru saada. Ma ei oska seda täielikult edasi anda, ma lihtsalt tunnen seda. Minus oli nii palju ideid, kellena ma end nägin- elukutsete näol just. Paljud neist on nüüdseks hajunud ning tagasi on tulnud need unistused, mida saatsin Universumisse päris pisikesena, mille olemasolu olin kohati isegi unustanud.

Illusioonis elada on tegelikult tore, kuid mitte kauaks. See state, kus ma praegu olen, pole lõplik ninga tean, et ilmselt muutun ma veel tohutult, kuid ma tean, et oma põhiväärtusi ei taha ma muuta, need on need, mis teevad minust MINU. Ma ei soovi seda, et inimesed mind enam ära ei tunneks, tahan lihtsalt olla “päris” selle kõige paremas mõttes. Eks näha ole. Vahepeal ma lihtsalt vajan endale kirjutamist, et asjadest aru saada. Kui sina, kes sa seda loed, mitte midagi aru ei saa, siis see on täiesti okei 🙂 

Tagantjärele saan päris hästi aru, miks olen pidanud mõned asjad ning suhted oma elust minema laskma, ootuste mitteseadmise nime all tegin seda enda teadvustamata siiski, esitades tingimusi, pushides peale enda soove, ideid, pidades seda normaalseks. Kõige täpselt paikapanemine, väga detailidesse laskumine inimsuhetes ning sellest mitte silmast-silma rääkimine vaid kirjapanemine võib olla hävitav. Ma ei jätnud justkui midagi avastamiseks päriselus vaid panin paika juba internetis. Selle käigus kasvatasin endale bloki interneti vastu, tahtsin pea 100% olla kohal vaid päriselus. Mul on selle pärast kahju kuid oma vigadest õpitakse kõige paremini. Vaadates tagasi, tundun ma endale veidi võõra inimesena, ometi selline ma olin. Ma arvasin päriselt, et ma tean midagi, ometi oli see vaid idee, et ma tean midagi. Ma ei ole väga paljudes asjades enam kindel, milles ma muidu 100% kindel olin. Selline huvitav iseenda taasleidmise aeg on. Tean, et kõik tuleb meieni õigel ajal, siis kui me selleks valmis oleme. 

 Ma ei viimasel ajal eriti agaralt pilte ka teinud. Mina, kes ma iga võimaluse korral muidu sada pilti ühest asjast tegin. Vesteldes ühe rekkajuhiga tuli see teemaks ning tema seisukoht oli, et kui olukord/asi pole nii eriline, et talle see niisama eredalt meelde jääks, siis pole mõtet ka pilti teha. Näen selles point’i, samas ei taha ma kinnitada seda ideed enda külge. Lihtsalt see pani veidi mõtlema.

Aga ma olen õnnelik. Väga. Ma olen iga päeva eest tänulik, iga suure ja väikese asja eest.

Family of Light, page 76

“Let everyone and everything know that love is possible and that you are truly alive and proud of it. When you are unified as humankind, the doors will open so that you can meet the rest of your family as equals, with your total psychic connection switched on so no possibility of deceit or deception can occur.”

Jõulud veetsin ma oma armsate sõprade seltsis, tegime 4WD-ga tripi, käisime kahe pere juures lõunal ja õhtusöögil, muidugi mingit jõulutunnet polnud kuid see ei teinud kõike seda vähem väärtuslikumaks.

2 Comments

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.