Keeldu mürki enda sisse võtmast ja väärtusta seda, mis Sul praegu juba olemas on

​”My heart is afraid that it will have to suffer” said the boy. “Tell your heart that the fear of suffering is worse than the suffering itself and no heart has ever been suffered when it goes in search of it’s dreams,” replied the Alchemist.

Inimesed üritavad panna meid halvasti tundma, sest nad tunnevad end ise sisemiselt väga halvasti. Muidugi nad ei tunnista seda- kes tunnistab enda vigu ja nõrkusi? Vähesed. Kadestamine, tagarääkimine ning vastumeelsus ei mürgita mind, vaid neid inimesi ennast. Ja seda ei teadvustata, inimesed usuvad olevat end nii võimsad, et suudavad kurja kellegi teele saata- ei. Te teete sellega ainult endale halba, ning kui inimene on teie halva energia suhtes immuunne, siis teete topelt kahju, sest neid inimesi ärritab kõige enam see, et nad ei saavuta oma eesmärki- panna kedagi end halvasti, süümepiinu tundma. Olles kibestunud, kade ning olles negatiivne, tõmbame neidsamu emotsioone ning neid tekitavaid sündmusi enda ellu ning sellega kaasnebki tundumus, et elus ei juhtu mitte midagi head. See tekib, kuna olemasolemat ei osata väärtustada ning pärleid pole mõtet loopida neile, kes ei suuda nende ilu isegi tähele panna. Tahtes alati juurde rohkemat, võime kaotada selle mis meil siin ja praegu juba olemas on.

Ma tean, et ma julgen olla see, kes ma olen ning tean ka seda, et paljusid häirib see kohutavalt, sest neile peegeldub selles omaenda vigade nägemine, teadmine ning hirm olla parim versioon iseendast. Selle tõttu ei kannata paljud, kui Sul midagi hästi läheb- nad võtavad seda kui ohumärki, et keegi on neist kõrgemal ning kohe asutakse Sind alla nende levelile tõmbama. Need inimesed ei tahaks oma pärisolemuses seda teha, tihti isegi ei tehta seda teadlikult- me ei saa olla TEADLIKUD ja tahta halba. See on just unconcious (mitteteadlik) olek, mil see allatirimine aset hakkab leidma. Üksi inimene ei ole oma pärisolemuses halb. See pole tunnetus, et oled kellestki parem, pigem on see tunnetus, et Sind ei huvita, mida teised Sinust arvavad. 

Inimene, kes arvab, et ta on teistest parem, on kontrollitud oma ego poolt. Me oleme kõik võrdsed, meie valikud on lihtsalt niivõrd erinevad. Teadvustades endale, et absoluutselt mitte kellelgi pole meie pärisolemuse juurde ligipääsu, on vabastav ning keegi meist ju ei tahaks tõeliselt olla teiste arvamuste võrku mässitud, arvates et nüüd olemegi see, mida meist räägitakse, mida eeldatakse. Kellelgi ei ole võimu meile sõnu suhu panna, meie käitumist ning teguviise mõjutada, me elu põrguks muuta, kui me seda teadlikult teha ei lase. Nii paljud muudkui tahavad, tahavad ning tahavad veelgi rohkemat, aru saamata, et nad peavad Elu niimoodi ka väärtustama ning kohtlema kõiki armastusega, et need “tahtmised” tee meieni leiaksid. Meie õlule ei panda rohkemat, kui me kanda jõuame- mitte kunagi. Elu ei vihka meid, see on vaid me mõtete vili. Vingumine ning hädaldamine on praeguse hetke eitamine- midagi muutmata või olukorrast lahkumata tuleb sellega leppida, ning kui ühte kolmest teha ei osata ega suudeta, siis pole Elu meie saamatuses süüdi. Tema kohtleb meid nii, nagu meie kohtleme iseennast ning teda.

See mis on minu jaoks tõelised väärtused, ei pruugi seda olla teiste jaoks ning see on aktsepteeritav. Mind ei mõjuta see, kuid kui keegi teine tuleb mulle rääkima, kui loll olen mina oma valikute suhtes, kuidas ma peaksin oma Elu elama, siis on teised lasknud juba end minu valikutest mõjutada. Ma ei saa seda neile halvaks panna, on vaid minu kobtrollida kuidas ja kas ma sellele reageerin. Olen otsustanud enam mitte kaitsepositsiooni võtta- keegi ei saa minult eemaldada neid teadmisi ja väärtusi, mis on mu südames oma kindla koha on leidnud. Kõige targem on need etteheited endast läbi lasta, et need oma pesa punuma ei hakkaks, kulmineerudes oma valikutes ning mõistuses kahtlemisega. Teise “tähtis” on tihtipeale minu jaoks nii tähtsusetu, eriti materiaalsetes küsimustes, meelelahutuse osas jne. 

Päeva lõpus saan uinuda teadmisega, et tegutsen omaenda südame ja sisetunde järgi, mitte selle, mis Maailmas väidetavalt normaalne on. Ei tasu lasta ei välist ega sisemist mürki- emotsionaalset,mõtete etteheiteid- enda sisse. Meie elu on nii lühike, et toituda draamast, pettumustest, valust, ootustest ning omaarust teiste kontrollimisest. Kõigepealt peaks endas stabiilsuse ja rahu leidma, kui teisi õpetama minna. 

– Kaota vajadus muuta teisi.

Soovitan lugeda seda: kuidas leida ligipääs piiramatule armastusele ja rahule- http://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=76137659

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.