Ma siin arutlen, et

​Miks ma otsustasin hakata elama hetk korraga?

Ükspäev lamasin voodis ja lihtsalt mõtlesin, et küll Eestis on ikka hea ja kuidas tahaks männimetsas kõndida ja looduse uinumist jälgida. Mõtlesin, et ma oleks megaõnnelik, kui ma praegu Eestis oleks ja enda lemmikaastaaega- hilissügist kogeda saaks. Siis tabas mind välguna see, et mis mul viga on? Miks ma Eestis seda nii palju ei väärtustanud? Miks ma kujutan ennast kuskile mujale kui ma ilmselgelt tean, et paari aasta jooksul ma pean ilma selleta hakkama saama? Ma veetsin päris kaua aega oma elust niigi mõeldes, et oh kui saaks ainult mujale, kaugele, ära, oleks kõik hästi ja saaksin lõpuks õnnelik olla. Järgmisena veetsin aasta oma elust töötades ja raha kogudes, et oma unistust tulla elama. Siin ma nüüd siin olen, ei maga kuskil põõsa all vaid kohtun ägedate inimestega, mul on töö, mis mulle täiega meeldib, mul ei ole kohanemisraskusi ega “koduigatsust”- igatsust mugavuse ning vana elu järgi. Ja siis ma mõtlen et annaks kõik, et praegu männimetsas jalutada. What? Ma ei saa terve elu olla nii, et igas jumala kohas ma tahaks kuskil mujal olla, sest “siis oleksin palju õnnelikum”. Lõpuks ma olen ehk 50aastane ning ketran sedasama rada- tahaks seda ja toda, tähele panemata seda, mis on, mis on ainus reaalne hetk mu elus. Teadvustasin seda päris teravalt ning ei kavatse enam vinguda selle üle, mis on. Kui ma midagi muuta ei saa, siis ma lepin sellega. Teadvusta seda endale- kui sa ei ole hetkes in peace, siis ei ole sa seda ka tulevikus, mujal riigis, keegi muu olles, leides uue partneri, mida iganes. Ma ei saa lasta elul mööda minna, sest sama rada jätkates ma istuksin umbes kahe aasta pärast lennukis ning Eestisse naastes mõtleks et küll kõik oli hea seal Austraalias. Elu hoiab meid igalpool, kui me ainult lõpetaksime vingumise- praeguse hetke eitamise.

Ma olen kirjeldamatult B L E S S E D, et ma siin ja praegu üldse olla saan, et mul oli võimalus selline viisa teha, et mul on vaimselt ja füüsiliselt kõik suurepärases korras, et ma olen täielikult võimeline kohanema ning mistahes tööd tegema/seda tegema õppida. Ma olen õnnelik, et ma olen jõudnud nii kaugele, et ma ei lase mõtetel ennast murda ning egol end kontrollida. Ma isegi ei mäleta, mis tunne oli end üksikuna tunda- even tho ma elan üksi. Mul on võimalus tarbida suurepärast ning kõrge kvaliteediga (toor)taimetoitu, mul on võimalus kasutada internetti, terve mu elu mahub seljakotti (okei, pean veel mõtlema mis ma oma raamatuhunnikuga teen) ning see on kirjeldamatu vabadus. Ma olen blessed (ing. k õnnistatud. võta heaks ema :D), et asjad ei oma mu üle kontrolli. Isegi kui kõik on korraks nii “tavaline” ning harjumuspärane, on kõik nii hästi! Kõige rohkem olen ma õnnelik selle üle, et siin ma ei saa oma peas “tulevikku ette planeerida”, sest siin pole absoluutselt miski kindel, kõik muutub ja kõige parem on vooluga kaasa minna. Mitte muidugi negatiivses mõttes- kui kõike võtta easylt ning uskuda, et saan hakkama, siis ma saangi. Ma elan praegu ikka täiega ägedas riigis, mis vajab veel niii põhjalikult avastamist.

*drops mic*
____

kogunenud pilte:

Kreete saatis lund mulle

__________________
Lubades endale midagi ning siis seda järjepidevalt murdes tekib meis tunne- mida me päriselt tahame, mida tahavad & mis/kes on üldse meie tujud? Kas ümbritsev paneb käituma nii, nagu me tegelikult käituda ei tahaks? Arvan, et jah, sest nii on kergem. Nii ei pea jagama kellelegi vastuseid, miks ollakse selline, nagu… ollakse. Kasvõi natukene teistmoodi. Mitte keegi ei saa Sind kontrollida, ainus kontroll on Sinu enda käes, kuigi esmapilgul ei pruugi see nii tunduda. Kui keegi käitub Sinuga tujukalt ning see koheselt ka Sinu tuju mõjutab, näitab see vaid seda, et miski vajab ka Sinus vabastamist. Teised inimesed peegeldavad meie enda nö. vigu. Tuju ei ole miski, millel oleks okei kõikuda maailmaparandamise tundest- enesehävituslikkuseni. See ei ole stabiilsus. See toidab healjuhul vaid valukeha (pain-body=kõikide valude kogum, emotsionaalselt ja füüsiliselt, mis me oleme enda sisse kogunud ning jätnud vabastamata), kuid kui jätkusuutlik on mineviku toitmine? 

Ego ja mõtete suhe on ka veider asi- justkui tahab saada teistelt tunnustust, saavutada midagi mis välisel maailmal laseks käsi plaksutada, kuid siis tulevad mängi mõtted, mis teevad selgeks- sa ei saa sellega hakkama, sa oled saamatu, sa ei vääri seda. Kuna see on nokk kinni-saba lahti olukord, siis oleks parem neist mõlemast tasapisi lahti saada ning jõuda selleni, et ise valid, kuna oma mõtteid kasutad ning kuna mitte. Proovi olla 5minutit, isegi 1minut ilma midagi mõtlemata- ära mõtle isegi valgest seinast. Pole ju kõige kergem? See näitabki selgelt seda, et meie kõige tõelisem olemus peaks kontrolli enda kätte võtma, me ei tohiks olla kellegi lükata-tõmmata.

 love&light
J.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.