Tulevikus olen õnnelik

18. September / Airlie Beach

Isegi, kui ma ei ole käesoleval hetkel konkreetselt rõõmus, ei tähenda see, et kõik jääbki alatiseks nii. In fact- praegune hetk on tegelikult meie elu kõige õnnelikum, sest see on ainus, mis meil ju on. Minevik on läinud ning sealt ei saa enam mitte midagi tagasi, midagi möödunust ei saa me enam korrata.  Võib ju proovida, kuid me ise ka teame, et teistkordne lavastus pole enam see, mis ta oli esimesel korral. Arvata, et me olime kunagi õnnelikumad, on järjekordne illusioon. Minevik on läinud, kas me sellest saadud rõõmu ning valu kasutame PRAEGUSE MINA kõrgeimaks hüvanguks, on meie endi teha. Sellesse kinni jääda pole jätkusuutlik. Minevikus ei kasva miski, kuid Elu ongi ju üks kasvamine, eriti spirituaalsel tasandil.     

                                                                         · · ·

  Miks inimesed ütlevad üht ning käituvad teisiti? Veel hullem- miks me justkui teadvustame seda endale aga siiski ei muuda endas midagi? Kas see, mille me välja ütleme, on see, mis me oleme teistelt enda teadmata üle võtnud ning nüüd kordame seda kui enda mõeldut? Vaadates piltidelt või telekast mingit kohta, teist riiki, situatsiooni, ohkame ning soovime, et meiegi elu oleks selline, sest mujal ja muul ajal on ju alati kõik parem kui siin ja praegu. Kas me julgeks täie kindlusega väita, et kui saaksime olla keegi teine, kuskil mujal olles ja midagi muud tehes, oleksime me õnnelikumad? Varasemalt ma julgesin seda väita, nüüd enam mitte. Mida rohkem ma kogen ja näen, seda enam ma saan aru, et ma ei tea ikka paljutki. Õnnistatud olgu need inimesed, kes arvavad, et nad teavad kõike. Julgedes väita, et keegi muu ja kuskil mujal olles oleksime õnnelikumad, siis peaks meis olema julgust neid muutusi ka ellu viia.
image

Nii paljud lihtsalt loobivad sõnu ja ootavad mingitlaadi päästmist- et kui saavutan selle, saan selleks, oman seda või toda, tuleb nädalavahetus, saan lõpuks õnnelik olla. Tegelikult ka või? Mis siis, kui ma väidan, et seda kõike saavutanuna pole te endiselt sisemiselt õnnelikud? Et veetsite päris palju aega mingis illusioonis? Sest kohalejõudmine on ju illusioon. See, mis päriselt tähtsust omab, on siin ja praegu. Igas hetkes rahul olemine.

 See mis te praegu teete on kõige tähtsam asi teie elus, olgu see siis selle teksti lugemine, nõude pesemine, istumine, puu vaatamine. Oi kui palju me reaalselt kasutame praegust hetke tuleviku peale, mis pole kunagi kindlustatud, mõtlemiseks. Tihipeale kulmineerub see ülemõtlemisega, millele järgneb ärevus, hirm saabuva ning tundmatu ees, kindlustunde kadumine. Seda tehes enamus, mis toimub käesolevas hetkes, läheb kaotsi.
image

 Minu jaoks on järjest tähtsamaks saanud üksiolemine ning mitte millestki mõtlemine, lihtsalt olla  välis- ning sisemaailma vaatleja. Ei tahaks öelda, et olen “heas suhtes iseendaga”, sest see loob justkui kaks isiksust- mina ja ise. Mina olen siiski üks, ego ning mõtted on midagi muud, mis ei defineeri minu olemust. See ei tähenda, et üksiolemine on kõige tähtsam- ma vajan, me kõik vajame inimesi. Lihtsalt mingil perioodil üksi olles ei tohiks see teadmine meid hävitada.
Ühenduvus teiste inimestega on nii oluline- läbi teiste õpime ju ka iseend tundma. Me tahame kuulata, rääkida, endasse talletada, hiljem neid väärtusi jagada.
image

 Mida ma olen näinud inimestes, keda ma tunnen juba pikka aega? Nad valetavad endale. Kaasa arvatud ma ise. Me tunneme end valesti, kui enda veendumustele vastupidiselt tegutseme. Võtame ühe näitena inimestes vaid hea nägemine. Üks hetk võtavad mõtted meid üle ja avastame, et kritiseerime teist inimest selle tõttu, mis meid temas häirib. See võib olla mingi iseloomujoon, väljanägemine, mis iganes. Süvaolemuses me ei taha ju tegelikult halba, tänapäeva ühiskond on teinud iseenesestmõistetavaks, et kritiseerimine on normaalne ning mõtted hakkavadki selle järgi tegutsema.
image

Keegi pole ideaalne ning me kõik teeme vigu. Kas see tähendab, et peaksime oma veendumusi ümber muutma? Kui see veendumus tuleb hingest, siis ei. Nähke vaeva. Tuleb olla järjepidev ning jälgida, mis hetkel meie mõtted meie olemuse üle võtavad. Oleks ju hea, kui meie väljaütlemised ning tegelikud teod oleksid tasakaalus. Enda puhul olen märganud seda, et väites teistele, et oma vaba aja veedan kunsti luues aga tegelikult leian end kuuendat tundi telefonis facebooki ning instagram’i scrollides, siis see paneb järele mõtlema küll. Pealtnäha toimub see automaatselt, kõige edasilükkamine. See on praeguse hetke eitamine. Selle eitamine, mis meil reaalselt olemas on. Insane. Mida olen veel tähele pannud- väites teistele, et toitute tervislikult aga ise teate, et tegelikult see kaugeltki nii pole, siis tuleks teadvustada enesepetmist ning mida sellega saavutada üritatakse- tihti kiitust teistelt. Miks me ütleme teistele midagi, mida teame olevat vale, et neile meeldida? Arvan, et praegune hetk on suurepärane eelkõige endale valetamine lõpetada ning teadvustada, et ehk me tegelikult väärikski seda kõike, mida head enda kohta teeskleme, olgu selleks siis liigutamine, loomingulisuse arendamine, tervislike eluviiside harrastamine, mis iganes. Keha, süda ja hing oleksid väga tänulikud.
image

Love,
J.

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.