Reisimise olemus

Nii, allpool siis arutlus reisimisest ning sellega kaasnevast. Kirjutasin selle 16. Septembril Toowoombas oma ilusasse maakaardi-kaantega märkmikusse. Sain lõpuks selle ka siia ümber trükitud, kuid ütleks kohe ette ära, et kel reisimisest pole ei sooja ega külma, võib selle ikkagi lahkesti läbi lugeda. Räägin avatult  oma isiklikust kogemusest, seega tuleks kasuks ka seda avatud meeltega lugeda 🙂 J.

Reisimine on tegevus, millest on kuulnud ilmselt igaüks, reaalselt kogenud aga mitte nii paljud. Mis viib inimesi avastama, väljuma oma mugavusest, avardama oma maailma? Minu puhul on see sisemine rahutus, millele ma ei oska loogilist seletust omistada. Ma tunnen, et ma ei saa paigal seista, vahel muutus see tunne juba füüsiliselt suruvaks. Ilmselt on see teadmine, et Maailmal on mulle nii palju pakkuda, ning minul Maailmale. Nii ma siis sellest veits jutustan. Kohati on isegi selline tunne, nagu kirjutaks koolikirjandit, kuigi sundimata.


Elu on mind kokku viinud tohutul hulgal rändajatega. Seljakoti-, kodumaa-, Euroopa-, üleilma- ning loomulikult ka sisemaailmaränduritega. Enamus inimesi, kellega kokku olen olen puutunud, on unistustes rändajad. Need, kellel on reisikihk, kuid jätavad selle realiseerimata, leides millegi mittetegemiseks tuhat põhjust. Peamiste vabandustena olen ma kokku puutunud raha-, aja- ning julgusepuudusega. Tunnistan- minu jaoks need ei ole enam mõjuvad vabandused.

Raha on nagunii kõigil alati vähe. Minu reisikirg pole kunagi selle taha jäänud, kuigi pole minulgi arvel tohutult vahendeid. Kuidas? Asi on prioriteetides. Kuhu me oma olemasoleva raha paigutame? Heh, mis paigutamine, kõik läheb elamiseks ära ja jääb veel puudugi. Aga kas me suudame olla veidi aega säästlikumad, et koguda? Asi on valikutes. Ma olen Inglismaale edasi-tagasi lennupiletid saanud 60euro eest. Ühe-paari uue riideeseme summa. Valikud. Kes räägib pidevalt, et raha pole ning kõrvale panna ei suuda, siis sellel ei saagi seda raha olema. Mõtetega lood oma reaalsuse. Kes kogu hingest tahab,  siis leiab Universum sinu jaoks parimad võimalused selle saavutamiseks. Ma ei mõtle sellega seda, et keegi tuleb ja annab meile rahapaki, vaid ehk teab keegi mõnda head tööotsa, tahab out of the nowhere ära osta me vana loomingu või mida iganes. Minuga see juhtus, pole erand. Ehk leiame kõige vajalikumal hetkel veebisaidi, kust saab odavaid lennupileteid või matkavarustust. Ma ei tea. Rääkimata sellest, et reisida saab ka uskumatult soodsalt, selleks on vaja vaid rohkem tahet ja julgust.


On olemas kommuunid, kus on võimalus väikese vabatahtliku töö eest vastutasuks saada tasuta majutus ning toitlustus- näiteks Workaway ning WWOOFing.  Kogemus, ja tutvused, mis sealt saadakse, om hindmatu väärtusega. On võimalus surfata inimeste diivanitel üle Maailma, eeldusel, et tahetakse jagada ka oma lugusid ning kultuuri ning ollakse valmis sisse elama võõrasse keskkonda- Couchsurfing. Võimalus on housesit’ida isegi villasid- Housesitting. Airbnb’iga saab hooajaväliselt võileivahinna eest rentida kodusid. Telkimine karavanpargis, kus on olemas pesemis, kokkamis ning ka elektrikasutamise võimalused-See pole küll tasuta kuid on omamoodi tore ning säästlikum, kui mõni bäkkerite hostel. Mitte, et hostelitel midagi viga oleks- ma ei tea, pole veel käinud. Eks ta ole, kui luksust ja mugavust taga ajada, siis peab selle eest tihti ka suuremaid summasid välja käima.   
Kui ma otsustasin, et Septembrist on Austraaliasse minek, siis võtsin ma kinni igast tööotsast, meeldisid need mulle või mitte. Motivatsiooniks oli see, et kõik on nagunii mööduv ning ma teen seda kindla eesmärgiga. Ma tean, et kui just riigikogus ei tööta, on palk tihtipeale naeruväärne. Ignoreerisin seda teadmist tükk aega ning kulutasin võimalikult vähe, ma isegi ei mõelnud selle peale. Mul oli suund ja ma liikusin sinnapoole, mulle ei andnud julgust teadmine, et tund aega reaalset töötegemist annab mulle miinimumi, kuid ma siiski säilitasin usu, et ma saan vajalikud vahendid kokku. Sain. Lihtsalt tasub püsida hetkes ja teha kõik endast olenev unistuse täitumise nimel, samal ajal mitte muretsedes tuleviku pärast. Muretsemine ei anna mitte midagi juurde, see on lausa blokeeriva iseloomuga.   


  Ajapuudusest pikemalt juttu ei teeks. Minu jaoks ei eksisteeri enam aega (tuleviku ning mineviku mõistes- need on illusioonid. Kuid kella järgi orienteerun endiselt hehe), sest mõistsin sügavamal tasandil, et ainus, mis meil reaalselt on, ongi  praegune hetk. Endale tuleks tunnistada, et kui miski on meie jaoks tähtis, siis me ei otsi selle jaoks vabandusi. On meie endi teha, mida me praegusel hetkel otsustame. Kui see otsus on, et “mul pole aega”, siis ei olegi. Siis tasuks selle otsusega rahul olla, mitte vinguda. Vastasel juhul tuleks teisiti otsustada.  

  Julgus? Jep, kõige keerulisem. Mida me kardame? Et keegi annab meile nuga? Lennuk kukub alla? Meid röövitakse ära? Ehk me kardame lihtsalt surma? Inimesi? Ma ei tea, seda takistust mul enne viimaseid reise pole enam olnud. Vastaks siis niimoodi, et olles ise tähelepanelik, hooliv ja abivalmis, on Maailm seda ka meiega. Maailm kannab meid uskumatult hästi, kui me teda vaid usaldame. Hirm tõmbab ligi neid sündmusi, mida me kardame- just selle tõttu, et see hirm toitu saaks. Arvan, et inimesed on liialt selle küüsis, mida meedia- TV, Delfi, Postimees, misiganes, oma lehtedel pasundavad. Need panevad tundma, et Maailm on tohutult kuri paik ning ilmselgelt varitsevad meid igas lennujaamas ja isegi templis ISIS-e võitlejad. Inimesed ahnitsevad seda negatiivsust endasse ning kollektiivne hirm kasvab, koos sellega ka vägivald. Soovitan igatahes see ahel katkestada- miks te olete nõus olema lüli kollektiivses hirmuahelas? Üksikisiku tasandil võib see tunduda lootusetu, kuid kõik algab ju iseendast. Inimesed ei ole endaga ühenduses, see on see, miks Maailmas (miks ma kirjutan Maailma suure algustähega- meeldib. See on mulle tähtis) on nii palju negatiivsust, vihkamist,õudust. Mida rohkem endas neid emotsioone kantakse, seda rohkem märgatakse sedasama ka teistes ning nii see kõik paisub. Nii tundubki kõik halb. Mis oleks, kui me märkaksime kõige halva asemel hoopis kõike head? Soovitan oma kogemustele tuginedes harrastada. Muidugi ei tasu olla hulljulge, ning valida kohti ning aega, kus liigutakse, kuid kõik õudused, mida kujutame ette reisile minnes, võivad juhtuda ka meie kodulinnas. See ei peaks lihtsalt olema ajendiks püsima oma mullikese sees.  

Häbi tundmine- oi, kuidas inimesed kardavad, et keegi neist midagi halvasti mõtleb või nende üle lausa naerdakse. Oletame, et teeme midagi “piinlikku”- ei saa kellegi lausest ka neljanda küsimise peale aru, tõmbame taksol juhipoolse ukse lahti, sest meelest on läinud, et tegemist on vasakpoolse liiklusega või kukume lennujaamas 200silmapaari all põrandale, sest vahel on lihtsalt koba olla. SEE EI LOE! Meiega võivad need naljakad või mitte nii naljakad totu-olukorrad jääda, kuid teistel olukorra pealtvaatajatel kaob see situatsioon üpris kiiresti meelest. Kõigil on oma eluga niivõrd palju tegemist, et kellelgi pole tahtmist terve oma elu mõelda viisil “oi, kuidas see loll seal lennujaamas ikka maha tookord kukkus ja oi, kuidas üks mees endal toidu nii kurku ajas, et lausa pisaraid voolas- täielik saamatu.” Ainult me ise arvame seda, et teised mõistavad meid igaveseks hukka. See, kes nii arvab, on meie oma ego. See pole see, kes me oma süvaolemuselt oleme-tänapäeva ühiskond on lihtsalt selle iseenesestmõistetavaks teinud, et teiste arvamus ning meie mõtted meist on meie reaalne olemus. Ei ole. Kui Sinu enda mõtted Sind häirivad, siis küsi endalt- kes seda häirivaks peab? Kui meie enda mõtted oleks me ise, siis poleks häirimisest juttugi. Häirivaks peab seda meie tõeline Olemus. Ego on miski, mis kardab enda eksistentsi pärast- ta vajab toitu. Keda/mida kasvõi energeetiliselt ei toideta, see hävib. Kui me ei karda ebaõnnestuda, siis oleme juba sammukese lähemal sellele, et meie ego meid ei juhiks.  Lisaks teiste arvamus meist EI OLE SEE, KES ME PÄRISELT OLEME.


     Kõik hirmud on mingil moel seotud ikkagi hirmuga surma ees. Kui aru saada, et tegelikult me ei tea temast midagi, siis ongi põnevam. Niisama passides läheneb ta sama kiiresti, kui teel olles. Lihtne on karta tundmatut. Minu arust see teadmine, et Maine elu on nii ajutine, annabki sellele väärtuse ja põhjuse elada täielikult, kogu hingega.

  Tegelikult pole reisimiseks vaja isegi julge olla, piisab vaid  ühest vaprast otsusest. Juba teel olles ning seda nautides tõstab julgus pead, ma usun. Inimene arenebki vaid läbi tegutsemise, vigade, õnnestumiste, proovimise. Kes ei proovi, ei saa kunagi teada. SAY YES TO NEW ADVENTURES.


  Aga mis siis, kui pole reisikaaslast? Küsiks veel, mis siis? Inimesed pole endaga ühenduses, kuigi nad ISE on kõik, mis neil on. Oleks ju põnev ning rahuldustpakkuv teada saada, kes ollakse ja mida Elult päriselt tahetakse? Aga kui mingil põhjusel üksi rändamine pole variant, siis olenevalt sihtpunktist on sotsiaalmeedias ning foorumites olemas grupid, kust on võimalus endale reisikaaslane leida. Üheks selliseks on näiteks “eestlased Austraalias”. Mind ootasid Austraalias ees õde ja ta peika, me roadtrippisime kuu aega, ajasime mu panga-telefoni-TFN-tööasjad korda ning peale tööd GrainCorpis (mida me pole isegi veel alustanud), jätkan üksi. Kuidas, kuhu- vaatab. Kõik läheb hästi. YOU NEVER REALLY TRAVEL ALONE, THE WORLD IS FULL OF FRIENDS WAITING TO GET TO KNOW YOU. Tegelt ma sain seda üksi rändamise võlu tunda nii Tais, kui ka Airlie Beachil- olin üle tüki aja omaette ning ei läinud kaua aega, kui minu juurde istus inimene, kes oli “puhtjuhuslikult” vegan ning rattaga üksirändaja. Sain endale uue toreda sõbra loetud minutitega.  Seetõttu ma seda üksiolemist ei põegi- Elu on üllatusi täis 🙂
  Usun, et võõras keskkonnas, võõraste inimeste ning keele keskel on uskumatult hea end tõeliselt tundma õppida. See on justkui puhtalt lehelt alustamine ja teadvustades endale, et iseendaks jäädes tõmbame ligi inimesi, kes peavad meid huvitavaks ja tahavad olla meie seltskonnas just selle tõttu, kes me tõeliselt oleme, kuna õppida on palju inimestelt, kes ei lase võlts-Minal end juhtida. Nii on lihtne olla- valetades jäädakse varem või hiljem vahele. Olles parim versioon endast, teesklemata, ei ole meil millegagi vahele jääda.. Tuleb ette uskumatuid olukordi, seiklusi, tundeid. Lastes kõigel neil tulla, olla ning minna, saame aru, kuidas rändamine meie hinge toidab. Tuleks ka teadvustada, et rändamine pole põgenemine- see, kas süda nutab või mitte, ei sõltu asukohast, vaid meist endist. Oleme kõik siin ühe Päikese ja Kuu all, enda eest ei saa põgeneda. 
Meil kõigil vajab miski vabastamist, aktsepteerimist, millegi muutmist. Ma ei tea, mis see teil on, aga soovin südamest, et kõik jõuaks enda sisemise rahuni. Kas siis mingitmoodi rännates või lihtsalt end vaadeldes. Ma usun siiralt, et inimestes on peidus palju enamat, kui praegune ühiskond seda praegu teadvustab.  Avastades tõelise potentsiaali endas, oleme muutnud Maailma automaatselt paremaks kohaks.

Much love,
J.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.