​When you want something, all of the universe conspires to help you achieve it.

Mis on märgid ja mis on juhused? Miks siis, kui oled motivatsioonipuuduses ning mõttes palud universumilt Sulle märk saata, näed sa sekundi pärast autot, mille numbrimärgil ilutseb “TRY” (ing. k-proovi)?
Inimese terviklikkus on imetlusväärne. Iga rakk kehas tegeleb sellega, et Sind elus hoida. Nõrgad rakud sooritavad isegi enesetapu, et tugev ning terve rakk saaks asemele tulla. Olgu see nii mikro- ja makrotasandil jutt, kui tahes, aga leian, et sellest on oluline rääkida. Meie enda keha ei hävita meid. Kahekõne säilitamine keha ning hinge vahel on nii oluline. Suur ülesanne on tänapäeva ühiskonna poolt ettesöödetud standardite kiuste enda keha (ja hinge, kui selle olemasolust üldse teadlik ollakse) armastada. Minu arust on veelgi olulisem teada, et meie enda keha armastab meid tingimusteta. Ükski haigus ei tule sellest, et keha meile halba sooviks. Kui me seda tõeliselt teadvustaksime, oleksime juba palju tervemad. Haiguste algpõhjused asuvad ikkagi seal, kusmaalt, kui üldse, me oma keha armastame.selle asemel, et teda toita parimate ja puhtamate toitainetega, jätame selle hoopis tähelepanuta ning toitume saastast selle kõige otsesemas tähenduses. Mina võtan haigusi kui abilisi, kes tahavad vaid head. Külmetus/nohu/köha- haigused, mis  aitavad sul väljutada saasta, mis kehasse on kogunenud. See on märk, et me pole end kohelnud nii, nagu me tegelikult väärt oleksime. Olgu selleks siis vale toit, keskkond, sisemised pinged, mida pole vabastatud. Kui suunata inimesi sellele mõtlema, võetakse seda tihti ründamisena. Ründena nende mugavuse ja hetkelise heaolu vastu. Mugav on lihtne, see ei nõua erilist süvenemist ning mõttetööd.

 Inimest ei saa ega tohigi mõtlema sundida, see on täielikult tema enda taha, kui ignorantne või mitte ta olla soovib. Ehk ise seda teadvustamata, naudivad ka osa inimestest seda tähelepanu, mis haigusega kaasneb. Selle asemel, et oma elu ning tervise juhtimine enda kätesse võtta, süüdistatakse haigust,et ta nõnda hea ning positiivse inimese enda alla vallutas. Me ei näe kellegi sisemaailma, kes väljastpoolt tahab teistele alati head, on jätnud enda heaolu viimaseks ning ehk kehal on lihtsalt armastuse puudus? Niiet väide, et kedagi tabab mingi tõbi niisama, on lihtsalt mugavus, vastutuse minema veeretamine. Siinkohal tuletan meelde, et tegemist on mu isikliku blogiga ning antud informatsiooni ei peaks keegi puhta kullana võtma. Räägin oma kogemustest ja kuna tegemist on tundliku teemaga, siis saan aru, kui teil tekkis juba küsimus, et mida helli see Jane endast arvab, et nii väiteid pillub. Kõigil on õigus oma arvamusele.
Inimesed tulevad meie ellu alati põhjusega. Ehk jääd sa internetis suvalist kirjutist lugema ja jõuad millegi äratundmiseni. Ma ei usu, et sellised asjad kogemata juhtuvad. Ma ei usu juhustesse. Samas ei usu ma ka ettemääratusse. Usun, et inimene kujundab oma hetkemõtetega oma tuleviku. Kuna leian, et siinne kehastus aitab meil tohutult õppida ja areneda, siis tasuks kaaluda varianti, et ei tasuks kõiki ebaõnnestumisi sügavale enda sisse matta ning ängil tekkida lasta, vaid see sellest õppida ja see minema lasta.Minema lasta inimesi, hetki, mälestusi, raskusi, projekte, ideid. Even if you feel everything so deeply, still try to feel everything so lightly.
Igaüks loob millelegi ise väärtuse. Minu puhul on nii, et mida raskemini või kallima hinnaga (ei pea alati otseselt asjade maksumust silmas) miski saadud on, seda rohkem ma seda hoian. Minu jaoks on näiteks motiveerivam kirjutada ilusa kaanega märkmikusse kui rebitud vihikulehele. Inimene on iseendale kõige tähtsam, me oleme ainsad, mis meil on. Kõik muutub ja on ajutine, vaid meie hing on alati meiega. Miks mitte lubada talle siis kõike head, seda, mis teda reaalselt toidab, mitte ei tõmba energiast tühjaks? 
Jätsin raamatu lugemise pooleli ning jäin mõtlema juhuste ning kokkusattumuste olemuse üle. Mu elus on liiga palju näiliselt “kokkusattumusi” olnud, ma isegi enam ei kaalu varianti, et ehk ongi kõik juhuse vili. Seejärel avasin uuesti raamatu (loen hetkel Paulo Coelho “The Alchemist”. Soovitan väga soojalt) ning esimene lause, millele mu pilk jäi, oki “There’s no such thing as coincidence.” (ing. k- sellist asja, nagu kokkusattumus, ei ole olemas). Maailm kõneleb meiega nii aktiivselt, kui me vaid võtaksime hetke kuulamiseks. Mina näen nii loogilisi seoseid, kuidas üks või teine asi on mind järjest unistuste Elule lähemale viinud.

See paneb mind mõtlema, et ehk ongi meid juhitud ÜHE poolt. Või siis ka mitme, kes on üksteise käikudest teadlikud. Olen varasemalt väitnud, et elu on lihtsalt üks mäng. Aga keegi peab sel juhul olema ka mãngu looja, ma ei usu, et miski nullist tekib. Kes iganes selle mängu looja ka poleks, minu meelest on kõik ülitäpselt välja mõeldud. Mõtled halba- saadad selle palvena enda teadmata universumisse- keegi töötleb seda ning realiseerib su mõtted ja saadab need sulle eluteele tagasi. Mõtled negatiivselt=palud endale negatiivset=saad endale halba/mõtled positiivselt=palud positiivset=su ellu jõuavadki positiivsed sündmused. See ei ole miski, mida keegi mulle väitnud on ja ma selle siis omaks olen võtnud, vaid see on kogemus, see, mis on peale selle teadvustamist minu jaoks alati paika pidanud.

Ma usun, et kõigel on hing ja vibratsioon- meie loomingul, mõttel, naeratusel, kividel, elututel esemetel. Mulle meeldib kõike väärtustada, tänulik olla. Ei oleks ju meie häälgi kuuldav, kui see vibratsioonina läbi õhu teisteni ei kanduks. Praegune hetk on ainus, mis meil on- on ainult meie enda teha, kas pöörame sellele tähelepanu ja oleme tänulikud, või elame minevikus, mis ei tule enam kunagi tagasi/tulevikus, milles me ei saa mitte kunagi kindlad olla.  

Pilte Blackdown Tableland rahvusargist, mis asus kõrgel mäe otsas vanal aborigeenide asumaal, kus matkasime ja telkisime. Hommikul ärkasime pilve sees, nähtavus mäelt maapinnale oli null.


/mõtteid Dingost Airlie Beachini. 8.september

Jane

Advertisements

2 Comments Add yours

  1. Maris says:

    Nii hea, Jane!!
    Kirjuta teinekordki nõnda.

    Like

    1. Jane V says:

      Aitäh, kallis Maris! Hea on kuulda seda inimeselt, keda ennast peaks ilukirjanikuks :))

      Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.