Motiveeritud ja õnnelik

​Hei,
Ma olen hetkel Bangkoki kesklinnas, Lumphini pargis. Jakob otsustas oma tegemata hommikuse jooksu praegu jãrgi teha ning nii ma temaga siis liitusingi. Esmalt selle tõttu, et tema seltskond on ülitore ning meil on paljust rääkida. Teisalt selle tõttu, et mulle meeldib see park niii väga. Nii palju inimesi harrastamas joogat, võitluskunste, jõutrenni ja jooksmist. Kolmandana ei saa muidugi eitada seda, et mulle lihtsalt meeldib tsikliga sõita. Tulevikus istun ise ka puldis hehe, suur unistus. Teate, kui võimas tunne on nõeluda läbi kohutavalt tiheda ummiku, kõrghooned sind ümbritsemas? See linn on oma suuruse- ning inimrohkuse kohta üllatavalt rahumeelne.

Aga ma olen tohutult motiveeritud, Jakob läks jooksma ja mina tegin tund aega Tai barbrothers’ite kõrval joogat ja lihastrenni. Millegipärast on nii, et Eestis mul ei ole trennituju ega motivatsiooni, see on alati vaid reisidel tekkinud. Mitte kellelegi ei ole vaja muljet avaldada, teed seda vaid enda heaolu nimel. Igatahes usun, et trenniriided ei saanud asjata kaasa võetud ning leian ka endas seda tahet, et edaspidigi enda keha eest hoolt kanda. Ma tean, mille ning kelle nimel ma seda teen, minu põhimõte on olla iga päev parem, nii enda, kui ka teiste jaoks.


Muide, see kliima motiveerib veelgi. Minu jaoks ei ole okei minna külmaga õue ning siis enda jäätuvaid varbaid soojaks treenida. See soojus ja niiskus hoiavad päris rõõmsana ja sellega harjub uskumatult kiiresti.
Aga mis ma päeval tegin? No ärkasin hilja, nagu alati. Ukse juurde oli Jakob pannud sildi, kus oli kellaaeg ja koht kohtumiseks. Sõitsin UBERikuga kohale, saime kokku ning jalutasime Tai massaazikooli, kus meid ootasid praktikandid. Literally oli see parim massaaz, mida ma elu jooksul saanud olen. See oli mõtestatud ning tõelise ravitoimega. Kondid ragisesid ja vahel oli retsilt valus, kuid peale kahetunnist massaazi oli nii kerge ja liikuv olla. Raha selle eest ei tahetud, vot kui hea on tutvusi omada:) Kõht läks mingi hetk retsilt tühjaks AGA sadama hakkas maksimaalset troopilist paduvihma. Tellisin endale uberi, aga vihma tõttu läksid hinnad kahekordseks. Mis seal ikka, ootasin, samal ajal tõi üks poeomanik mulle tagaruumist tooli, et ma printsessi kombel oodata saaksin ja hakkas minu elu kohta uurima. Lemmiklause temalt oli see “No, you can’t be 20, you can’t travel alone, you are crazy, I wish you all the luck.” Kõndisin paar sammu uberini ja olin hetkega läbimärg. Jõudsin flatini ja jäin ootama, kuni vihm üle jääb. Selle hetkega tulid järjest 5 härrasmeest minuni, kes tahtsid oma vihmavarju mulle loovutada, et printsess saaks 7elevenisse riisinuudleid minna ostma. Kellegi vihmavarju ma ei omastanud, aga see oli neist sellegipoolest väga armas.

Teel poodi leidsin eksinud Austria paarikese, kelle ma GPS-iga välja aitasin. Nad arvasid, et ma elan siin. Hehe I wish. Võõrastega suhtlemine tekitab väga suure õnnetunde, justkui mitte miski ei takistaks enam. Kõik on võimalik, kui oled piisavalt julge, pealehakkav ning uudishimulik. Ma olen sellest linnast ja siinsetest inimestest võlutud. Ma saan täielikult aru inimestest, kellele see kõik nii südame külge kasvab ja nad hakkavadki siin uut elu looma. 

Even tho’ mul olid 2 nädalat enne siiasaabumist Eestis uskumatult elumuutvad ning ma korra isegi segadust jõudsin tunda, siis nüüd tean, kuidas kõik loksub paika ja hetkel valitseb täielik chill.

 Love you, Life. Thank you

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.