Santiago de Compostela

¡Hola!

Täna käisime Santiagos! Imeilus linnake:) Võrreldes meie Lugoga, mis on pigem natuke kommertslik, oli Santiago täielik arhitektuuri-ime.
  Hommik algas siis umbes kell 6:30. Esialgu veeresin umbes 30min voodis, sest uni oli niii magus. Kusjuures ma nägin unes, et ma läksin koju ning Lotal ja Dooral oli sellest täiesti savi, nad ei liputanud isegi saba. Täielik õudusunenägu. Igatahes mõtlesin, et seekord ma riietusega mööda ei pane- nagunii hakkab palav. Järjekordne hiigelsuur eksimus. Santiagos oli isegi eesti keskmisest suvepäevast külmem olla. Mingi 10kraadi ehk venitas välja. Ja siis mina lehvisin seal nii, et topi peal jope ja muidugi ka müts-kindad jäid Lugosse mind ootama. Lisaks hakkas ka vihma sadama. Need kes mind tunnevad, teavad, et eriti lihtsalt külm mul ei hakka aga seekord ma tõesti jäätusin. Ma ei lasknud sellel eriti ennast häirida, tuju oli timm ja vähemalt on kossid mul nüüd head ja mugavad:D
  Seekord tegime kaks gruppi, et minna linna peale ülesannet täitma. Sattusin Austria squadi, kus olid siis peale minu Andrea, Sandrina ja Verena. Grupile anti üks väike salvrätt ning käsk, et peame seda järjest vahetama millegi vastu. Kuna Verena räägib täitsa head hispaania keelt, oli meil kerge inimestele selgeks teha, et oleme vabatahtlikud ja meil on selline ülesanne jne. Salfaka saime esialgu vahetatud suhkru vastu. Suhkru vahetasime tänaval pastaka vastu. Edasi ei mäleta, aga siis oli meil juba 3,5eurine ajakiri kioskist, selle vahetasime kondiitris kahe paki maiustuste vastu. Need vahetasime konjakiklaasi vastu klaasipoes. Selle klaasiga läksime raamatupoodi, kust saime vahetusena suure spiraalkaustiku. Selle vahetasime pagariäris lõplikult suuureks saiaks. Osad inimesed tundsid meie abistamisest suurt rõõmu, osad aga pidasid meid ilmselt eilasteks. Otsustasime kohe, et selle saia saame veel millegi väärtuslikuma vastu vahetada. Jagasime selle kahe kodutu vahel, kellelt saime vastutasuks naeratuse. Teine grupp lõetas igatahes raamatuga. Vot siis, salfast saab vabalt saia teha:)
  Kõik enamvähem külmunud, hakkasime söögikohta otsima. Iria juhatas meid kohta, mis Eesti tervisekaitse poolt oleks ammu kinni pandud ja ilmselt ka maha põletatud. Aga siin on see vist täielik norm, kui just toidu eest väga palju raha (üle 15eur nt ühe taldriku eest) välja ei taha käia. See oli kahekäiguline + magustoit 8eur eest. Kui personal sai teada, et seltskonnas on üks vegan (hello, it’s me), siis hakkasid kahtlased asjad juhtuma. Arvati vist, et ma olen näljahädaline või midagi taolist. Mulle toodi 10min teistest varem supp, taldrikutäis salatit ning taldrik pasta ja oliividega. Peale seda nende homemade friikartulid ka. Sidrunisektori sõin ka ära:D aga teenindus oli neil küll yoloswag, taldrikud visati ette ja mul on teksade peal räige rasvaplärakas:D Aga seda kõike mitte halvaga, vaid see kõik tundus päriselt yolo. Ja kes ei tea, mis yolo tähendab (sest see on esialgse tähenduse ammu minetanud), siis ma ei oska eriti seletada ka 😀 Aga mis mind siinsete restode juures jubedalt ja igavesti häirib on see, et laipade tükid või reaalselt terved laibad ripuvad vaateakendel/lae all/kus iganes. KELLEL tuleb peale rippuvate seajalgade ja ülespoodud jäneste vaatamist tunne, et mmmmm tahaks neid süüa? Täielik disaster. Lisaks need haisevad ka veel. Aga mis siin ikka, keegi ei käse mul väljas söömas käia:D
Peale seda kõike käisin suveniiripoodides ja siis läksime Austria squadiga kaubamajja. Hiigelsuurde mall’i.  Millegipärast tekkis mul ületamatu vajadus siinoldud aja jooksul kolmas kleit osta (ok, see on raskekujuline sõltuvus tegelikult vist).
  Mis veel olulist..? Hm, Tiago õpetab mulle endiselt roppusi igas keeles. Milline vajalik ning elus edasi kandev oskus. Tegelikult hispaania keele tunnid arendavad ikka nii täiega, kui nüüd ise üle kordaks, oleks basic-tase suus küll.
  Ja mis ime- bussis on wifi!! Nagu Eestis oleks!

Praegu sai vist kõik.
Kallid-põsemusid:)

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.