“Mõtlen siis, et milleks üldse ärgata, kui oma unistusi elus mitte tärgata”-Indigolapsed

Namaste

Ja nüüd see kõik algabki. Ma lõin selle blogi eelduses, et sõidan paari kuu pärast USA’sse lapsehoidjaks. Indeed (ing.k kindlasti) ma sõitsin, ühel unetul ööl hakkas süda valutama ning tegin emotsiooni ajel internetis korraliku research’i (ing.k uurimuse) vabatahtliku töö kohta. Leidsin alustuseks Continious Actioni lehelt kuuajalise lühiprojekti, kandideerisin ning mind valiti! Septembrikuus käisime ka projekti tutvustaval kohtumisel, seega täielikult tundmatusse vette meid ei visata. Viiendal novembril astume teise valituks osutunu, Katharina’ga, lennukisse ning kui oleme üle elanud lennureisi marsruudil Tallinn-Helsingi-Madrid- A Coruna-Lugo, leiame end osakestena rahvusvahelisest projektist, mis loodetavasti avardab meie silmaringi ning mõttemaailma.

Kes ma olen?

Juhul, kui satub siia sõpru, keda ma veel kohanud pole-nimeks on Jane ning aastaid on 19.  Olen avatud kõigele uuele, kuid olen oma veendumustes päris kindel. Olen taimetoitlane ning liigun tasapisi veganluse suunas. Palju pole puudu, ainult baby steps (ing.k titesammud) veel. Hoian ning kaitsen loodust, tegelen joogaga, usun, et kurja ei saa hävitada kurjaga, et igaüks on oma õnne sepp ning et kõik on võimalik. Vaatlen linde ning tegelen fotograafiaga. Laulan, mängin viiulit ning kitarri. Joonistan ka.

laalaalalalaa 125

Kuhu minek?

Projekt “European Colours” toimub Lugos, Hispaanias. Lugo on riigi põhjaosas asuv linn Galicias. Elanikke on seal 100 000 (2011 andmete järgi).

Lugo vanalinn ja linna ümbritsevad Rooma-aegsed müürid kuuluvad 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

PS: Ookeanivette ma varbaid kunagi pistnud pole. Olen kindel, et kuu aja vältel saab see tehtud!

Mida tegema?

 Kõige lihtsam vastus oleks- kõike. Aitame, edendame ja avastame. Kuna tegemist pole pikaajalise projektiga, ei anta meile kindlat ülesannet. Saame osa paljustki. Nimekirjas oli ära toodud tegevused laste, noorte ning vanuritega, Punase Risti aitamine, matkaradade korrastamine/ehitamine, aiapidamine ning eelkõige- oma silmaringi avardamine, enda tundmaõppimine ning inimestega rahumeelselt koos eksisteerimine. Koos töötavad vabatahtlikud Austriast, Portugalist ja Eestist.
Miks?
  Kuulen seda küsimust iga päev. Miks sa ülikooli ei läinud? Miks sa siiski USA’sse ei läinud? Miks sa ilma palgata tööd lähed tegema, ori tahad olla või?Miks ainult 1 kuu? jne.
Ütlen ausalt- ma kandideerisin ülikoolidesse erinevatele kohtadele ning sain nendesse ka sisse. Mitte mingit südamevalu ei tekitanud need hetked, kui vajutasin nuppu “ei tule õppima”. Küll ma jõuan, praegu süda ei kutsu.
  USA’s oleksin ma teeninud arvestatava summa raha, kogemusi ning punkti CV’sse, kuid olles päris hästi teadlik sellest, et USA’s on tohutult materialistlik tarbimis- ja raiskamiskultuur, hakkas mulle kui keskkonnast hoolivale inimesele mõte selles riigis elamisest juba veider tunduma. Ma ei tahaks üldistada, kindlasti on ka Ameerikas toredaid ökokogukondi, kuid las ta jääda. Ma ei välista midagi, vaatame, mis elu toob.
  Miks ma ilma palgata tööd lähen tegema ja miks ma mingit karjääri taga ei aja? Ma olen oma lühikese elu jooksul kolm korda ametlikult tööl käinud ja palka saanud. Need ametid pole olnud sellised, mis mul südame 2x kiiremini lööma oleks pannud ja palgast ei hakka ma üldse rääkimagi, ja see ei olegi oluline. Oluline on see, et ma tean, et ma saan kedagi aidata ja midagi ära teha ilma ise midagi vastu ootamata. Vot see on asi, mis mu südame kiiremini lööma paneb. Ma saan tunda ennast päriselt olulisena. Toit ning majutus on projekti poolt rahastatud, mida muud mul vaja on?
  Ning lõpuks- miks ainult 1 kuu? Projekt on selline. Aga veel rõõmsamaks teeb teadmine, et projekti lõppedes on mul võimalik välja valida mõni uus vabatahtliku teenistuse projekt ning selles veel 11 kuud osaleda! Lisaks saan ka youthpass sertifikaadi, mis tähendab, et kindlasti pole see nö karjäärialaselt mahavisatud aeg- see on hinnaliseks lisandiks CV’sse! Nii, et see 1 kuu on hüppelauaks- oma mugavustsoonist väljaspool viibides õpin tundma iseennast ning ehk ka selgub see, mida oma edaspidise eluga peale tahan hakata.
  Kõige huvitavamaks teeb asja see, et üle 1,5 nädala pole ma seni kodust eemal viibinud. Tean, et olen mugavustsoonis niivõrd sees ning just sellepärast tahangi sellest nüüd ja kohe lahti murda.
  Üritan seda blogi järjepidevalt täita, nii palju kui seda hinnalist aega seal suudan internetile üldse pühendada.
“It is the experiences, the memories, the great triumphant joy of living to the fullest extent in which real meaning is found. God it’s great to be alive! Thank you. Thank you.”
― Jon Krakauer, Into the Wild
Advertisements

Author: Jane Vako

Understand that you own nothing, everything that surrounds you is temporary, only the love in your heart will last forever.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.